KOMMENTAAR | Tere tulemast olümpiareaalsusse, kahevõistlejad!
Tere tulemast reaalsesse olümpiamaailma, austatud kahevõistlejad ja suusahüppajad! Nüüd, kui rahvusvaheline suusaliit (FIS) muutis Pyeongchangi mängudele pääsemise kriteeriume tugevatele riikidele soodsamaks, peab stardijoonele saamiseks tegija olema.
FIS otsustas kahevõistluse ja suusahüpete maksimumkvooti neljalt sportlaselt viiele kergitada. Seetõttu kadus Eestilt praeguse seisuga vastavalt kaks kohta ja üks ning alles jäi sama palju.
Eesti olümpiakomitee on pahane ja suusaliit samuti, joone alla jäänud atleetidest rääkimata.
Ent miks me vaatame asjale valest otsast? Kas oleksime pahased ka siis, kui Eesti oleks eesotsas ja saaks olümpiale viienda ehk varuvõistleja?
Suveolümpiaga võrreldes on talimängudel paljudel aladel latt äärmiselt madal. Kergejõustiku väljakualadel pääseb võistlema maailma edetabeli 32 paremat, vehklemises tuleb olla võistkondlikult Euroopa viie parima riigi hulgas, maadluses pead mahtuma MM-il kuue sekka või valikvõistlustel poodiumile... Peeter Olesk oli laskmise MM-il 19., kuid sai Rio de Janeiro olümpiale rahvaste sõpruse kvoodiga.
Tuleb tunnistada, et Eesti talispordi seis on üsna nukker. Oleks mängudele pääsemise kriteeriumid sama karmid kui suvealadel, stardiks Pyeongchangis parimal juhul paar suusatajat ja laskesuusatajat, üks kiiruisutaja ja Kristjan Ilves.
Mass taustajõudude nimel
Paraku oleme langenud tasemele, kus peame võitlust Pierre de Coubertini aate ehk selle nimel, et meie sportlased saaksid olümpiamängudel osaleda. Mitte minna võitlema kõrgete kohtade nimel, vaid osalema ja tagama massilisust, et üksikute Eesti tippsportlaste hüvanguks saaks kaasata rohkem taustajõude.
EOK tippspordijuht Martti Raju märgib ausalt, et kahevõistlejate Kail ja Han-Hendrik Piho olümpianimekirjast väljakukkumine tekitab probleeme Ilvesele, kel on vaja Pyeongchangi kahte treenerit, määrdemehi, füsioterapeuti. Just taustajõudude pärast üritatakse mängudele pressida vigastust raviv freestyle-suusataja Karoliine Holter, kellele käib olümpiatrass üle jõu, ja õrnemast soost mäesuusataja (kandidaate on kaks), kes kaotab isegi suvalisel FIS-i võistlusel slaalomis võitjale 15 sekundit.
Hädaldame, et olümpiale ei lubata osalema sportlasi, kes ei venita välja isegi Maailma karika taset. Ja siis? Kes neil keelab parem olla? Keskenduks õige talispordi taseme tõstmisele. Kuidas seda teha, otsustagu spordijuhid, kelle õlul probleemide lahendamine peakski olema. Muidu jäämegi kurtma, et latt on liiga kõrgel.
