Mait Riismani kommentaar | Kas me ise Eesti laste energiat välja ei sureta?
Raua tänava keskkoolis, kus ma käisin, peale minu klassis keegi rohkem sporti ei teinud. Klassikaaslased vaatasidki mu peale natuke viltu kui mul ükskord kolmandas tunnis väsimusest tukk peale tuli ja õpetaja märkuse tegi: „Mõni on tulnud kooli magama.“ Keda see huvitas, et varasel tunnil, kui teised lapsed alles magusalt sängis oma värvilisi unenägusid vaatasid, ootasin mina kell seitse hommikul pensionärist muttide seltsis juba „Kalevi“ basseini ukse taga. Siis poldud ujula veel õnneks maha müüdud ja sai hommikuse trenni ära teha. Paralleelklassis tegeles küll üks poiss kergejõustikuga, aga rohkem ma sporditegijatest tõesti ei mäleta. Ka Mulla tänava ja Kalamaja algkoolis, mis mu haridustee pingereas veel kirjas seisavad, keegi rohkem nii naiivselt oma energiat ei raisanud. Kalamajas mindi vahetunnis ikka peldikusse suitsu tegema, Raua tänaval, pärast tunde, üle tee asuvasse Pronksi õllekasse, lõunaste töömeeste kõrvale järjekorda sisse võtma. Ikkagi kindlam tunne meheks saamise instinkti realiseerimisel.
Üks spordimees saja õpilase kohta! Kas see pole vähe ja kas aastakümnete möödudes on midagi kardinaalselt muutunud? Jah, õllekad on tänavatelt küll ära koristatud, aga kas laste kehalise hariduse või õigemini öeldes harimatuse valdkonnas on meie koolide süsteemis toimunud pöörang? Kehalise kasvatuse tundi, eriti siis, kui veel midagi mängida sai, oodati nagu pidupäeva, milleta ma vaevalt üksteist aastat koolipingi nühkimist vastu oleksin pidanud. Ja nii ka teised poisid. Ma ei saanud kuidagi aru, kuidas mu pinginaaber, jäme turske sell, nelikümmend viis minutit, käed laua peal, õpetajale truult otsa jõudis vaadata. Minu rekord oli veerand tundi. Kahjuks oli kehalise kasvatuse tunde ainult kaks korda nädalas, hiljem keskkoolis vist üldse vaid üks. Kas me ise Eesti laste energiat välja ei sureta, kärbseid purkidesse ei püüa, et seejärel sadistliku naudinguga jälgida, kuidas surin vaikib, tiivad närbuvad ja kõik, mis nii elavalt tiirles, tasapisi vaikib ja sureb. Kui palju läheb spordi jaoks kaduma häid noori, potentsiaalseid medalimehi, tublisid tüdrukuid?
Kes vanematest ei tahaks näha oma last kui mitte Tallinna lennujaamas loorberipärjale kaela ette sirutamas, siis vähemalt terve ja tugevana, eemal kahtlastest seltskondadest, klapiliste maailmast päästetuna. Ja ärge öelge mulle, et sporti armastavate laste jaoks on Tallinnas loodud Audentes. Audentes on pealisehitus. Me räägime rahvusspordi vundamendist. Kust veel kui mitte koolimajast leiab treener endale tööks materjali, nagu pottsepp savi tulevaste Kristjanite väljavoolimiseks? Hoovides ju keegi enam midagi ei mängi. Hoove pole. Igast pisemastki vabamast platsist on saanud rahaline parkla. Lapsed metsas aga, keel vesti peal, niisama ringi ei jookse. Või peab võõras onu treener poisile-tüdrukule tänaval ligi astuma: „Hea laps, saame tuttavaks, tule mu juurde homme trenni!“ Hirmunud ema ehmatab ära ja hakkab kohe politsei numbrit valima „Pede, pedofiil astus me lapsele ligi! Räägi, kuidas see onu välja nägi?“ Hea treener-selektsionäär käib ikka koolimajas kehalise kasvatuse tunnis ise endale õpilasi välja valimas, laisk paneb kuulutuse üles.
Mind imestab, et kogu selle käima pandud valimiskarusellis juures, kus kettide otsas ripptoolidesse klammerdunud poliitkihutajad mööda surnud ringi üksteist taga ajavad ning võidu kisendavad: „Vali mind ja vali meid!“ ei näe keegi laste kehalise kasvatuse osatähtsuse muutmise vajadust koolisüsteemis. Isegi puruaateline EKRE pole oma puhastverd eestluse teooria juures minu arust suud vajalikul määral meie invaliseeritud haridussüsteemi juures lahti teinud. Kõike ju ei saa mõõta hingejõuga. Vahel on raske ette kujutada, millisest tulevikueestlasest me räägime. Kas ainult „Mu isamaa on minu arm“ pisarsilmil lauljast? Aga kõvera selgrooga tüdrukud, ületoidetud või siis luukerelised poisid. Vahel, kui trehvan linna vahel mõnd Kaitseväe vormis noorukit, tuleb hirm nahka. Kas need siis ongi meie kaitsjad? Puhu või pikali. Ei tea, mida EOK Täitevkomitee liige härra Riho Terras asjast arvab. Minu kodukohas, Pelgurannas, kus möödunud sajandi 60-ndatel ja 70-ndatel eesti keelt õues ei räägitud, oli sinise silmaga ringi käimine auasi. Nüüd riputatakse Kadrioru lossis eestluse arendamise eest aurahad rinda. Jaa, ajad on muutunud. „O tempora, o mores!“ ütleks antiiklane ja vangutab pead Koplis üles kasvanud Pelguranna kaak.
Ma ei kutsu üles sõrmi taskus rusikasse keerama ega kolmandas tunnis magama jääma, aga ühe kurku jäänud mõruda pilli tahaks välja sülitada küll. Kui EOK ettepanekul arutati Riigikogus Olümpiavõitjatele keskmise palga määramise seadust, läks ühiskonnas nurinaks. Delfi kommentaarium kihas negatiivsetest arvamustest. Miks meie, maksumaksjad, peame neid muidusööjaid üleval hoidma? Mille poolest nad meist paremad on? Aga muusikud, kunstnikud, teadlased? Oli piinlik isegi sõna võtta. Öeldakse veel, et näe, kaval mees, tahab endale riigilt raha välja petta. Aga selline on meie ühiskond. Kahjuks inimesed ei mõista, et muusik, kunstnik ja teadlane loob kogu elu, tippsportlase looming kaua ei kesta. Ja see maksab kallist hinda. Tänastel korvpallivõistlustel saab kohtata tribüünidel tihti Lipsot, Tomsoni, Krikuni. Kõik nad lonkavad. Need olid minu lapsepõlveiidolid. Paneme siia ritta veel Pikkuusi, Salumäe, varalahkunud Loori – nimetame vaid tippude tippe, rahvusausambaid. Kõike ei jõua üles lugeda. Kõige värskema näitena jätkab kurba rida meie lendlev suusatibu. Operatsioon ja sa ei jõuagi kuldmune munema hakata. Aga olümpiakuld juba läikis Eesti spordi saavutusvitriinis. See on rahva positiivsete emotsioonide hind, tippspordi karm tõde.
On ka teine tõde. Rahvusspordist eraldumise tõde, ühiskonna teine nägu. Võib-olla meil polegi vaja korv- ja võrkpallimeeskondadele kaasa elada, tennisetüdrukutele pöialt hoida. Eesti on ju niigi NATO selja taga seisev tugev riik. Sport on igaühe individuaalne asi. Olen kindel, et teadmatus homse päeva ees on ka lapsevanemate jaoks üks põhjustest, miks nad oma lapsi spordisektsioonidesse kardavad anda. Mis neist saab pärast edasi?
Urmas Sõõrumaad süüdistatakse täna kõikides pattudes. Küll ei jaga EOK president tippspordist midagi, küll on skandaalne ärimees mestis vana ninasarviku endaga. Muutub juba tüütavaks ja ebaõiglaseks. Ma ei jaga kõiki EOK seisukohti, aga mida ei saa Eesti spordijuhilt number üks ära võtta, on terve eluviisi propageerimine ja nägemus Eestist kui laste tugeval kehalise kasvatuse baasil põhinevast spordiriigist. Imetlegu ärimees end siis türgi sultani turbanis, buda munga poosis või tehku kultuuriministriga kaamerate ees kätekõverdamisi või muid muigava ajavaid kehalisi harjutusi. Pealegi Eesti saavutusspordil on läinud Sõõrumaa esimesel valitsemisaastal üllatavalt hästi. See on fakt ja kas EOK juht isiklikult tippspordist midagi jagab või mitte, on juba lüürika.
Tippsporti läbi ja lõhki saavad üldse tunda vaid suurte kogemustega treenerid. Ja neid on vähe. Riiklik spordikoolide süsteem on kahjuks välja surnud. Väikestesse, kommertspõhimõttel üles ehitatud erafirmadesse, paljud lapsevanemad oma võsusid ei usalda. Vahel meenutavad need üldse omaette posijaid - järjekordne lahendust ootav probleem. Üldhariduslikus süsteemis aga pole kehalise kasvatuse tundide õigust veel ära võetud. Jääb mõistmatuks, miks neid tunde juurde ei panda. Räägitud on sellest nii palju, tehtud ei midagi. Tulevastest volikogudesse pürgijatest peaks toetama ka inimesi, kes neile probleemidele tahavad lahendust pakkuda. Eesti spordi maapind tuleks kullaotsija kombel korralikult läbi pesta, säravad terad sõelale jätta. Ajalugu on näidanud, et meil on kullasoont. Vastasel korral pole kaugel päev, kui Aafrikas sündinud naturaliseeritud atleet, paljude Euroopa riikide kombel, sini-must-valgesse mähitult olümpiapjedestaalil seisab. Kassikulda me ei vaja.
