Lovren ja ta pere olid sunnitud jätma oma kodu Zenica lähedal Kraljeva Sutjeska külas. "Zenicat rünnati, kuna see oli suurem linn, aga kõige kohutavamad asjad leidsid aset väikestes linnades... Inimesi tapeti jõhkralt. Mu onu vend tapeti noaga teiste inimeste ees," rääkis Lovren, kes rohkem kui 100 000 inimelu nõudnud sõja puhkedes oli kolmeaastane.

"Meil oli kõik olemas. Meil polnud kunagi probleeme. Saime naabritega hästi läbi - moslemitega, serbidega, kõik rääkisid teineteisega muretult ja nautisid elu. Ning siis juhtus see (sõda). See muutis üleöö kõike. Mäletan vaid, et sireenid läksid lahti. Ma olin hirmul, sest kartsin pommitamist. Mäletan, et ema viis meid keldrisse. Ma ei mäleta, kui kaua me seal istusime. Pärast seda võtsime ema, onu ja onu naisega auto ja sõitsime Saksamaale. Jätsime kõik maha. Nad võtsid ühe koti ja ütlesid: "Läki Saksamaale!"

"Meil oli õnne. Mu vanaisa töötas Saksamaal ja seetõttu olid tal vajalikud paberid. Vastasel juhul ma ei tea, mis me oleksime teinud. Võib-olla oleksin koos vanematega juba mulla all. Ühe mu keskkooliaegse sõbra isa oli sõdur. Mäletan, et ta nuttis iga päev. Mõtlesin: "Miks?" Ta ütles: "Mu isa suri". See oleks samahästi võinud olla ka minu isa."

"Kui ma näen, mis täna pagulastega toimub, meenutan ma enda läbielamisi ja mõtlen, kuidas inimesed ei taha võõraid oma riiki. Saan aru, et nad tahavad end kaitsta, aga neil inimestel pole kodusid. See pole nende süü. Nad võitlevad oma elu eest ja tahavad oma lapsi päästa. Nad tahavad oma laste tuleviku üles ehitada turvalisse kohta. Ma tegin selle kõik ise läbi ning tean, mida nad tunnevad. Andke neile võimalus, siis näete ära, kes on hea inimene ja kes mitte."

Vaata Lovreni dokumentaalfilmi "Minu elu pagulasena" treilerit: