Tunnistagem ausalt, meie kaasaelamisinstinkt ei koosne ju ainult omadele pöidlahoidmisest vaid ka sellest, et meid pikka aega rõhunud idanaaber kaotaks. Selline juba on enamus eestlaste ajus tuikav alateadvus, väikerahva ajalooline paratamatus. Vabandan, kui ma eksin. Samas tahaksin öelda, et ma ei tea ühtegi tippsportlast, kes tunneks rahulolu oma peamise konkurendi eemalejäämisest. Hiljem on ju nii ebamugav tänaval selja taga kuulda sosistamist: „Mis võitja ta niisugune on, õiged tegijad polnudki kohal.“ Igatahes Jelena Issinbajeva hiljutine vihane väljaütlemine: „Kes ka Rios ei võidaks, jääb minu järel alati teiseks,“ leiab minu silmis poolehoidu. Vaid ette kujutada - alatine teine olümpiavõitja! Ei tahaks selles nahas olla.

Mäletan missugust nördimust tekitas paljudes 1980. aasta Moskva olümpia, mida USA boikoteeris. Rohkem sai mõeldud sellele kas sinust saab ikkagi tõeline Olümpiavõitja, kui olümpiakoondisesse pääsemisele. Need olid ajad, mil paljudel aladel oli Liidu koondisesse raskem sisse pääseda kui tulla olümpiavõitjaks. Meil veepallis õnneks vedas. Kõik tugevamad olid kohal: Ungari, Jugoslaavia, Liit, Itaalia, Hispaania. Veepall on puhteuroopalik mäng, seal ülelombipoisid palju kaasa ei räägi.

Mõni aasta tagasi toimus Solarise keskuses Eesti Spordi Kongress - pühamast püham üritus. Isegi riigi president tuli kohale, luges ette tervitussõnad. Kuulasin paberilt maha loetud kiidukõnet kui Eesti riigi iseseisvusdeklaratsiooni, sõnadeni : „ ...ja nüüd, kui meie sportlased on vabastatud Nõukogude Liidu inimlaboratooriumitest...“

Oot, oot, härra president, mis inimlaboratooriumitest te räägite? Ah, et ma ei olegi mingi ise midagi saavutanud olümpiavõitja vaid impeeriumi inimlaboratooriumis välja aretatud produkt. Ja Pikkuus on produkt, Tarmak ja Loor on produktid, ka Ants Antson ja Jaan Talts on biotehnoloogilisel meetodil välja aretatud katsejänesed ja embrüonaalse inimlabori kõige esimene õnnestunum tulemus Eesti jaoks on 1952. aasta olümpiavõitja Johannes Vanakotkas ise. Nemad ju võistlesid kõik Nõukogude Liidu koondises, kus ilma süstita perses võita ei saanud. Mis teist endist seal ikka sõltus. Selle jutu peale keeraksid paljud juba sellest ilmast lahkunud hauas teise külje, Kotkas vist kangutaks kirstu kaanegi lahti.

Asja ju võiks võtta poliitiku võhiklikkusena spordi suhtes, huumorina, kes ikka oksendamiseni trenni on teinud, finišijoone läbimisel kokku varisenud, aga meie pime papagoilikkus kõike järele korrata ja oma positsiooni puudumine tekitab nördimust. Hiljuti, nii kui EOK julges võtta Venemaa dopinguskandaali ja puhaste sportlaste suhtes neutraalse ja minu arust ainuõige positsiooni, kargas spordimeedia ja meie „kristallpuhas“ antidopinguagentuur EOK presidendile kallale. „Härra Sõõrumaa, kas Te teete nalja või? Te käsku ei täidagi? See on halb nali.“ Nagu Te polekski miilitsas teeninud? „Mina ei mõtle, Teie ei mõtle, partei mõtleb,“ võiks siia veel lisada. Mille poolest erineb eestlase truualamlik vajadus kedagi teenida hiljutisest režiimist? Ainult tuul puhub teisele poole. Tuleb välja, et oma positsiooni omamine on Eestis tõesti halb nali. Uskuge mind, paljudes parastamisrõõmu tekitav otsus konkurente võistlusest kõrvaldada, ei lisa pjedestaalil seisvale seltskonnale võidurõõmu.

Ma olen Venemaal väga kaua elanud, tippsporti näinud, selle südamikus tiirelnud ning julgen väita, et võitude aluseks, nagu kõikjal, on ka siin kurnav töö, aga mitte süstlaga laborant, kes sulle võidu nimel kuubiku keelatud ainet tagumikku virutab. Ma ei väida, et pattu Venemaa spordis ei ole. Võltsitakse sünniaastaid, „määritakse“ kohtunikke, lükatakse tüdrukuid ette, naturaliseeritakse välismaalasi, nagu ikka oli nõukogude ajal kombeks. Aga ma julgen väita, et ükski tänapäeva teadlik sportlane ei hakka mingi riikliku dopinguprogrammi nimel oma meeletu tööga riskima. Lolle muidugi leidub kõikjal. Niinimetatud riiklik dopinguprogramm ei saa lihtsalt sunniviisiliselt kõikide jaoks eksisteerida. Kogu seda seintesse aukude puurimise ja lukuaukudesse kusemise teooriat ei saa võtta tõsiselt, toetudes ühe mehe süüdistustele. Seinast väljaulatuv luuraja käsi sarnaneb James Bondi filmiga. Peab ikka Venemaa antidopingu labori juhatajal mälu olema. Sajad, tuhanded, vahetatud proovid, kõik on mehel nimepidi meeles. Otsustada nende järgi, kes saab olümpiale, kes mitte, tähendab absurdsuse täielikku tippu, ROK-i absoluutset poliitilist sõltuvust. Kõigile on ju tegelik põhjus selge – kättemaks Ukraina, karistus Süüria eest. Öelge siis see juba avalikult välja. Miks sportlasi lollitada?

Aga niisugune see maailm juba on. Sport ja poliitika käivad jälle käsikäes. Ei saa see armunud paar teineteiseta. Kannatasid üksilduses kolmekümmend aastat ja jälle musipidi koos. Eks varsti näe, mis järeltulijaid nad endast jätavad.