Kanepi saabub lennujaama, tennisekott üle õla ja suur reisikott järel veeremas. Ta meel on rõõmus ja näol lai naeratus. Tee viib Stuttgardi poole. Peagi saab üle kolme kuu jälle tennist mängida.

„Muidugi on tuju hea,” kinnitab Kanepi. „Päike paistab, energiat tuleb aina juurde… Lahe on taas turniirile minna. Olen suurema osa senisest elust selle melu sees viibinud – hotellid, väljakud, mängud. Ei kujuta vaikset oleskelu ette. Mõne kuu pean rahulikku elu vastu, ei enamat.”