Ott Tänaku blogi: traatide peal sõitmisest ja vigadest õppimisest

Hooaeg on jõudnud jämedalt poolele teele ja senisele tagasi mõeldes võib siiski olla suhteliselt rahul. Aasta algus on läinud päris julma tempoga ning tegelikult ei usugi, et juba pool hooajast on tehtud.

Igale võistlusele on siiani olnud päris põnev minna, kuna uute autode tõttu pole üldiselt olnud õrna aimugi, kuidas suudame konkurentsis olla. Aga nüüd hakkame autot juba vaikselt tundma õppima ja Portugal oli ehk üks sellistest rallidest, mis näitas, kus erinevad meeskonnad oma asjadega on... ja vaata tulemusi kuidas vaatad, ikkagi tunduvad kõik autod päris võrdsed.

Me ise Martiniga saame sel aasta tõsise kooli, lisaks kogu uue auto arendustööle on meil kõrvalpingis ikkagi suurmeister. Olen nõus, et Portugal ei läinud nagu oleks pidanud, aga see oli hea õpetus mulle endale ja kui ma suudan tulevikus sellest õppida ja targem olla, siis võiks meil veel tekkida võimalusi võidule sõita. Igatahes olen teinud omad järeldused ja kunagi ei juhtu midagi ilma põhjuseta, nii et ootan huviga juba järgmist võitlust, et saaks end proovile panna.

Nüüd lendame Martiniga Sardiiniasse kahepäevasele testile. Põhiprobleem võrreldes Sebiga oli meil vast ikkagi liigne rehvide kulumine ja kuna me ei saa omale sama diferentsiaali kui temal, siis peame üritama muude seadistuse nõksudega rehvide elule kaasa aidata. Sardiinia ralli on alati olnud rehvide jaoks karm ja kui me ei taha traatide peal sõita, siis tuleb teha auto lihtsamalt sõidetavaks ja ise veel puhtamalt sõitma.

Igatahes ideid on veel ja küll, seega tuleb kuskilt peale hakata. Lisaks tahaks öelda suured tänud kõigile eestlastele, kellel õnnestus Portugalis käia. Kodune toetus annab alati lisaenergiat, mõtlen ma sellele või ei. Aga nüüd tagasi tööle!