Valdemaras Chomičius, kuidas tuli korvpall teie ellu?

Kodus räägiti Žalgirisest palju ja suur eeskuju oli Modestas Paulauskas. Olin elavaloomuline. Tegelesin kergejõustikuga ja võistlesin kümnevõistluses, jalgpallimängus ja veepallis seisin väravas. Kergejõustikutreener hindas, et mul oli energiat, aga jooksutehnika oli puudulik ja pikemad distantsid ei meeldinud. Siis hakkas treener tegelema ainult odaviskajatega ja uue juhendajaga ei tekkinud mul head läbisaamist. Läksin poksima. Mul on kiired käed ja sain tehnika selgeks. Kord kaotasin valvsuse ja vastane lõi otse näkku. Silme eest lõi mustaks ja mõnda aega nägin ainult esemete kontuure. Mõtlesin, milleks ennast piinan. Siis proovisin kardisõitu. Tulin määrdunud riietega koju ja ema pahandas: „Sa haised õli järele. Pead minema muusikakooli.” Ta ostis mulle akordioni ja trompeti. Õppisin nooti, aga muusikategemisest aru ei saanud. Otsustasin emale öelda: „Kui sa lubad mul mängida korvpalli, mis mulle väga meeldib, siis tulen kolme aasta pärast Euroopa meistriks.”