Kuid mesilastena askeldavate hiinlaste kukil on palju raskem probleem: kuidas vaigistada ülemaailmsed protestid, mida nad on esile kutsunud oma Darfuri, Tiibeti ja Xinjiangi poliitikaga, koduste töölaagrite, teisitimõtlejate vangistamise ja sõnavabaduse piiramisega.

Olümpiamängude boikottimisega hiinlastele valusa hoobi andmine pole poliitiline ega üldinimlik lahendus. See oleks löök kogu sportivale maailmale.

Hiina majanduse mõju kasvab tohutu kiiresti ja poliitikud on avalduste tegemisel ettevaatlikud. Avatseremooniast või üldse olümpiale sõidust loobumine tundub neile paraja vastukäiguna. Hiina poliitika vastu protestijate laine aga suureneb ja ilmselt puhkeb veel sõnalahinguid.

Olümpiaboikoti vastu

Lõviosa riikide liidreid leiab, et boikottimine pole Hiina kommunistliku valitsuse mõjutamiseks tõhus relv. “Kuigi poliitikas ei saa midagi välistada, on mu meelest boikotist paremaid mõjutamisviise,” väljendas demokraatlike maade juhtide valdavat suhtumist Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt. “Usun rohkem dialoogi ja avatusse. Oleme näinud väikesi muutusi, näiteks surmanuhtluse osas.”

Kaasmaalast täiendas Rootsi olümpiakomitee juht Stefan Lindeberg: “Rootsi sport on lojaalne rahvusvahelistele otsustele. Kui ÜRO võtab vastu otsuse, võime mõelda, kuidas neid toetada. Boikott ei saa olla poolik. Rootsi kas boikoteerib või mitte, muud võimalust pole.”

Ka USA esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi pidas veaks, et ROK andis mängud Hiina korraldada, ometi jahutas ta protestijate indu: “Boikottimine puudutaks kõige valusamalt meie sportlasi.”

Venemaa asepeaminister Aleksandr Zukov vaatas minevikku: “Negatiivse poliitilise tulemused andsid nii 1980. aasta Moskva olümpia kui ka 1984. aasta Los Angelese olümpia boikott. Boikotid on olümpiaideega vastuolus.”

Taani ja Norra toetasid märtsis Sloveenias Euroopa Liidu maade spordiministrite nõupidamisel otsustatut: vältida lisaprobleeme ja osaleda olümpial. Aprillis Pekingis kokku saanud rahvuslike olümpiakomiteede otsus andis ka boikotile õhutavatele populistlikele poliitikutele suuna kätte: kõik 205 riiki otsustasid olümpiale minna.

Ei osale avapeol

Mõned poliitikaliidrid pole muude ülesannete tõttu kavatsenudki 8. augustil avatseremooniale minna ja nende loobumine pole poliitiline avaldus. Nii väitis Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes ajas mullu septembris Tiibeti vaimse liidri dalai-laamaga kohtudes Hiina võimudel harja punaseks.

Mõned juhid on teatanud, et loobuvad avapeost Hiina inimõiguste rikkumiste ja Tiibeti-vastasuse tõttu. Euroopa Parlament kutsuski üles oma liikmeid avamisest eemale jääma.

“Me ei tohi leppida Tiibetis toimuvaga, hiinlased peavad sellest aru saama ja Pekingisse tuleb saata jõuline signaal,” ütles parlamendi president Hans-Gert Pöttering.

Samas ei võtnud parlament siiski vastu avatseremooniast loobumise ettepanekut. “See olnuks lühinägelik ja vastutustundetu,” põhjendas rumeenlasest parlamendiliige Adrian Severin.

Inimõiguste ühendus Human Rights Watch õhutab samuti avamisest loobuma, sest Hiina juhid kasutavad poliitilise eliidi kohaletulekut kui nende poliitika heakskiitmist.

Pole lõplikku seisukohta

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kaalub avatseremooniast loobumist. Päevaleht Le Monde kirjutas viitega minister Rama Yadele, et Sarkozy otsus sõltub kolmest “tingimusest” — Hiinas peab lõppema vägivald ja poliitvangid tuleb vabastada, samuti tuleb avalikustada Tiibeti märtsisündmused ja alustada dialoogi dalai-laamaga. Hiljem leht aga vabandas: sõna “tingimus” minister ei kasutanud.

USA president George Bush pole otsust teinud, kuid presidendikandidaadid John McCain, Barack Obama ja Hillary Clinton õhutavad teda avatseremooniast kõrvale jääma.

Norra valitsusparteid kaaluvad tõsiselt avatseremoonia boikottimist. Kuningas Harald V ja kuninganna Sonya, kes kavatsesid alguses sinna minna, ootavad nüüd valitsuse otsust.

Belgia valitsus ei välistanud kuu aega tagasi ka halvimat lahendust, olümpiaboikotti. Ka Itaalias levib boikotiviirus — seda toetab enamik parteidest, kaasa arvatud taas peaministriks saanud Silvio Berlusconi toetajad. Berlusconi pole seisukohta välja öelnud, samas ta rõhutas: sportlased võivad ise otsustada, kas soovivad osaleda.

Hispaania peaminister Jose Rodriguez Zapatero ja kuningas Juan Carlos pole teatanud kavatsusest osaleda avatseremoonial.