Kui üks proovikatse lendas üle 56 meetri, siis võistlusel maandus piik parimal juhul umbes 50 meetri kanti ning Laasma astus kõik kolm katset tahtlikult üle. „Nii musta stsenaariumit ma ei osanud oodata. Samas olin eelnevalt ebaenesekindel ja hoojooks vedas alt,” rääkis detsembris põlveoperatsioonil käinud Laasma, kellel jäi seetõttu ettevalmistus lünklikuks. Nii polnudki enesekindluseks põhjust. „Kolm risti on muidugi palju. Õnnestumise korral võinuks ma täna visata 59-60 meetrit. Aga see aasta on sedasi.”

Ebakindlus tekkis Berliinis juba soojenduskatsetel, kus ta ei saanud seitsmesammulist hoovõttu kuidagi klappima ja nii otsustas minna üheksasammulise lõppkiirenduse peale. Paraku ei suutnud ta hoogu odasse kanda. Viimase viske järel mõtles Laasma üsna kaua, vaatas veel küsivalt treener Heiko Väädi poole ning astus sellegi üle. „Mõtlesin, kas ma tahan seda numbrit näha. Mu enda jaoks on isegi null protokollis parem,” rääkis tunamullu Eesti rekordi 63.65-ni viinud 26-aastane Laasma, kel jätkub endiselt indu edasi harjutada, et oma võimetelage kätte saada. „Kindlasti ei viska ma nüüd oda põõsasse. Mul on vaja lihtsalt mingi periood tervena harjutada.”

Lõppvõistlusele oleks viinud 59.29.