MMA Blogi: Ott, sellega Sa küll hakkama ei saa!

 (4)
RAJU 13: Olukord on kehv, aga tuleb hakkama saada ning nutt ja hala siin ei aita - Tõnissaar (näoga) vs Tomasevic (aprill 2014).
RAJU 13: Olukord on kehv, aga tuleb hakkama saada ning nutt ja hala siin ei aita - Tõnissaar (näoga) vs Tomasevic (aprill 2014).Foto: Priit Simson

Ikka ja jälle satun ma inimeste otsa, kellele meeldib jaurata. Jah, jaurata – ma ei oska seda muudmoodi nimetada. Heal juhul esindab see alalhoidlikkust, milles ei ole midagi halba – igaüks elab nii, nagu õigemaks peab ja paremini funktsioneerib. Mõni inimene peabki olema alalhoidlikum kui teine. Tüütumal juhul on see negatiivsus. Veelgi tüütumal juhul on see teisi inimesi tagasi kiskuv negatiivsus.

Kui sa gümnaasiumisse jõuad, siis alles läheb raskeks ja pead pingutama hakkama! Vot kui ülikool tuleb - seal saad aru, mida õppimine tähendab ning spordiga võid hüvasti jätta. See Raju-asja korraldamine ei ole ikka vaeva väärt. See sport on ikka ka raske asi, küllap varsti lõpetad ka? Sa ju pingutad liiga palju, ammu oleks pidanud tulemused tulema. Ah, kuule, normaalselt söömine ei ole tavainimesele mõeldav. Kui tööl hakkad käima, siis näed, kui raskelt raha tuleb ja kui vähe aega muudeks asjadeks jääb. Kuule, see sportlaskarjäär ei ole vist ikka väga hea valik? Kui kunagi naise võtad, siis saad aru, et ega see kooselu niisama meelakkumine ole. Kui veel lapse ka saad, siis on pekkis - kogu aeg oled väsinud ja närvis ja aega üldse ei ole. Katsu kõigepealt selle esimese lapsega hakkama saada, siis hakka teisest ja kolmandast rääkima. See talv tuleb ikka liiga soe, väga nõme. See talv tuleb karge ja lumine, väga nõme. Talv tuleb, väga nõme.

Seotud lood:

Ma ei tea. Ma ei suuda. Ma ei taha. Ma ei oska. Kärss kärnas, maa külmunud!

Nii kehva spagaadiga küll tippu ei jõua (august 2015)! Foto: erakogu

Elu on elu

Mitte ükski eelnevatest mõtteavaldustest ei ole mu elu kuidagi paremaks muutnud, pannud mind mingis uues ja värskes suunas mõtlema, aidanud tehtut ja eesolevat paremini analüüsida või päästnud mingist jamast. Jah, ega mul ka kõik asjad õnnestu - ikka olen omajagu rumalaid valikuid teinud ja pärast mingit jama helpinud. Mõnikord olen kehva valiku tõttu ise oma elu kordades raskemaks elanud. Ja mõnda asja peab tagantjärele kahetsema. Juhtub ka nii, et mina olen kõik õigesti teinud, aga elu ise on mingi vingerpussi mänginud ja minu plaanid metsa ajanud. Elu nagu elu ikka - you win some, you lose some.

Mis aga kuidagi ei aita eelnevat muuta, on vingumine ja halamine. Eks auru on vaja vahepeal ikka välja lasta, aga see ei saa ju olla pidev meelteseisund. Kas poleks lihtsam vaadata asju natuke positiivsemas valguses, ise samal ajal tegutsedes, et need ka võimalikult samas valguses välja kukuksid? Üks ei välista ju teist - olla positiivne, aga enesekriitiline.

Kas sõnadel on jõud?

Positiivse minakõnega ei maksa muidugi üle piiri minna - jääb teistele kummaline mulje ja ka ise ei saa lõpuks enam aru, mis on mis. Aga kas sõnadel on siiski mingi jõud? Kui ma alustan oma lauseid liiga tihti väljenditega „ma ei tea" ja „ma ei oska", kas see võib lõpuks ka mõtlemisele ja tegudele mõju avaldama hakata? Hakkad liialt kahtlema, muutud ebalevaks? Mulle tundub, et võib. Muidugi, korralik doos enesekriitikat on kaine mõtlemise säilimiseks ülimalt vajalik, muidu oleme kõik juba homme kirurgid, allveelaevakaptenid ja kosmonaudid. Ja ma pole kindel, et ma sellise kirurgi vastuvõtule tahaksin minna ning arvatavasti ka sina mitte. Aga see on ka kurb, kui sinust ei saa asja vaid seepärast, et end ise tagasi hoiad. Veel kurvem on muidugi see, kui mõnest inimesest kirurgi ei saa, sest „ometigi pani keegi talle mõistuse pähe!" „Tead sa ka, mees, kui kaua sa pead õppima, et üldse kirurgiks saada? Kujutad sa ette, millise graafiku alusel arstitudengid ja residendid töötavad? Sa kavatsed residendi palgast ära elada? Päris hull lugu! Elus saab lihtsamalt!"

Kastilehüppe treeningud vajavad lisaks füüsisele ka head keskendumist ja eneseusku - kui hakkad kahtlema, oled varvastega servataga ning peaga teisel pool põrandal (november 2012). Foto: erakogu

Tee tippu on konarlik

Tee tippu on pikk ja väljakutseterohke. Otseteed pidi liiguvad tippu vaid üksikud. Mitte keegi peale selle tipu poole liikuja enda ei kujuta ette, milliseid valikuid tuleb sellel teel teha, milliste tagasilöökidega tegeleda ning kui üksik selline rajal olemine olla võib. Liikumise jätkamiseks tuleb teha tööd, tugevat tööd. Mõnikord sellist tööd, mis tekitab tunde, nagu jookseks peaga täiskiirusel vastu seina. Paratamatult tekitab viimane ka kahtlusi - kas ma olen ikka õiges kohas, kas ma tegelen ikka õige asjaga, kas ma saan ikka hakkama. Siis hingad kolm korda sügavalt sisse-välja ja lähed rassid edasi. Viimane asi, mida säärased inimesed vajavad, on nende hoo aeglustamine, kaigaste kodaratesse loopimine, demotiveerimine ja „reaalsuskontroll". Vahet pole, kas sihid spordikulda, soovid saada kirurgiks, unistad töötamisest kaptenisillal või tahad kosmosesse lennata. Tööd teevad ja vaeva näevad kõik ühtemoodi. Ja kui eesmärk on väiksem, näiteks koduaeda ilupeenra rajamine, vaevalt sealgi kõik need mõtteavaldused, kuidas sa sellega hakkama saada ei tohiks ja kuidas kõik üldse nii nõme ja mõttetu on, abiks tulevad.

Rõõmsatujuline August Englas (vasakul) omanimelise Tartu maadlusklubi noortetreeningut jälgimas. Englase tee tippu oli konarlik, aga vaatamata sellele oli tulemuseks kaks maailmameistritiitlit (mai 2014). Foto: maadlusklubi Englas

Teiste sitt on mulle väetis

Mu treener Vallo Hannus ütles naljatamisi, et kui ta kunagi rahvajooksudel käis, siis oli tema jaoks suurimaks motivatsiooniallikaks see, kui ta nägi, kui raske teistel on. Trennis satun aeg-ajalt oma treeningpartneri Alar Hutroviga olukordadesse, kus šansid on võrdsed, aga mille mina reeglina ära võtan - ja mitte tehnilise paremuse pealt, vaid lihtsalt kogemuse ja tahtejõuga. Alari hämmeldunud küsimusele „kuidas?", vastan selles olukorras alati: „Alar, ma näen, kui raske sul nendes olukordades on, ja see aitab mul rohkem pingutada, sest ma tunnen, et ükstapuha kui raske minul sel hetkel ka ei ole, on sinul alati raskem!" See pole siin kindlasti kivi Alari kapsaaeda ega „kes on nõrk ja kes tugev" võrdlus. See on lihtsalt ühe spetsiifilise olukorra võrdlus, kus määravaks saab X-faktor ja mingit sorti jonn, mis vaatamata raskustele sunnib edasi liikuma - tung tegutseda, tung ellu jääda.

Ma ei tea, kas see on treenitav või õpitav. Ma arvan, et on - vähemalt mingil määral. Ja kui ei olegi, siis on õppetund, mida kõikide nende kirurgide, allveelaevakaptenite ja kosmonautide kogemustest oma lihtsasse ellu tuua, et raskused ja ebamugavused tulevad meil elus ette kõigil - lihtsam on neid ületada neid ise mitte veelgi hullemaks mõeldes. Ja kui endal see ikkagi välja ei tule, siis ära vähemalt teisi endaga kaasa kisu :)

Ei, keegi ei ole mulle varba peale astunud :) Lihtsalt üks liigne „Ott, sellega Sa küll hakkama ei saa!" ja sellest võib saada blogipostitus :D

Vastused lugejate küsimustele

Kindral.... (22.12.2015 17:56)

Kas muusikakoolis òppisid ka mingit pilli mängima vòi olid rohkem laulumees? 4-8 tundi vannis...see on ikka pikk aeg tòesti...pärast tuled välja ja nahk on krimpsus nagu vanainimesel � Omast kogemusest tean �.... Ujumine on iseenesest väga arendav ja kasulik...arendab selliseid lihaseid mis muidu jäävad tahaplaanile vòi millest polnud üldse aimugi...nädalas korra ûks ujumistrenn poleks ju paha....hommikuti üks km oleks piisav vòi mis? Ja nagu näha pole sulle ka maatöö vòòras...isa on sind òigesti kasvatanud � Ühesònaga häid pühi ja head käru lükkamist...lükkan ka ise käru,see on tore �

Vändra Muusikakoolis õppisin 8 aastat klaverimängu ning vahepeal paralleelselt üks või kaks (ei mäleta enam täpselt) aastat klarnetit ning aasta saksofoni. Sinna juurde käis ka igasugune muu muusikaline haridus - ajaloost solfedžoni, millest esimeses olid minu teadmised kesised, aga viimases täitsa tipp-topp. Laulumeheks sain Vändra Gümnaasiumi laulutundides, koolile lisaks tehtud harjutustundides ja kooris ning Eesti Meestelaulu Seltsi Poistekooris Hirvo Surva käe all. Muusikale, millega tegelesin tol ajal nagu praegu spordiga, läks mul spordile eelnenud ~10 eluaastat :) Siiski, kõva pillimees ma lõpuks ikkagi polnud - kindlasti ikka laulumees.

Elu esimene lauluvõistlus, vanust 4 aastat ja ega ma päris täpselt siis veel aru ei saanud, mis toimus. Publiku lemmiku auhinnaks saadud nukk pea sama suur kui mina (1988). Foto: erakogu

Ujumist pole oma kavasse praegu mahutanud. Kuigi mu füsioterapeut Tauno Koovit on paaril korral võtnud üles teema füsio tegemisest basseinis, pole praegu asjaks läinud. Ülejäänud treeningkava on ka selline, et väga sinna praegu trenne juurde ei mahuta ja muudest tegevustest tulev kasutegur on hetkel minu jaoks suurem-olulisem. Aga aeg-ajalt vahelduseks ja oma rõõmuks, miks mitte.

Häid pühi! :)