MMA Blogi: Mis tunne on, kui kõik on käest libisemas?

 (3)
MMA RAJU 6: Tõnissaare võit läti võitleja Petrovsi üle II raundis, pärast allajäämist esimeses (oktoober 2010).
MMA RAJU 6: Tõnissaare võit läti võitleja Petrovsi üle II raundis, pärast allajäämist esimeses (oktoober 2010).Foto: MMA RAJU

Vabavõitlus on väga intensiivne spordiala. Võidust võib hetkega saada kaotus ja kaotusest hetkega võit. Laks käib, jutt muutub! Kui keegi üldse veel midagi räägib.

Kui keegi enam üldse midagi ei räägi, siis pole enam ka põhjust küsida: „Mis tunne on?" Nokautimised ja alistamised võivad toimuda väga kiirelt ning suurematele tunnetele seal aega ei jagu - need tekivad alles siis, kui kõik on läbi. Siis, kui miskit enam muuta ei saa.

Libisemine

Sageli toimuvad muutused aga natuke rahulikumas tempos. Seda muidugi vabavõitluse mõttes „rahulikumalt", mis teeb kogu protsessi üldplaanis ikkagi üsna tempokaks, ent jätab siiski natuke ruumi mõtete tekkimiseks ning analüüsi käivitumiseks. Ja ega matšid ju ainult ühes suunas muutu - mäng ühe matši sees võib käia seinast seina ning olukordi, kus kaalukauss on vahetult enne pöördelist muutust väga ühele poole kaldu, on mitmeid. Sellised matšid on rasked. Sellised matšid nõuavad eneseületust. Sellised matšid nõuavad tugevat võidutahet.

Minu matš 2010. aasta oktoobrist, kui "taipoksitaustaga vastane" osutus Läti rahvuskoondise vabamaadlejaks ja judokaks:

Võitlus ei ole ainut võitlus

Seotud lood:

Sporti saab teha erinevalt. Tugitoolispordis on ühed, harrastuspordis teised ja profispordis hoopis muud väärtused. Profispordis on need väärtused reeglina väga tugevalt seotud kogu ülejäänud eluga - sellesama töökoha ja palgapäeva olemasolu, eelnevaga seotult ka sinu lähedaste heaolu ning samuti endale püstitatud eesmärkide suunas liikumine ja saavutusvajaduse rahuldamine. Sportlastöö on tolle viimase osas võib-olla natuke teistsugune kui näiteks raamatupidaja amet - pigem on see võrreldav isaks või abikaasaks või sõbraks olemisega, kus töögraafik küll natuke vabam kui kontoris, ent kell 17.00 asju kotti pakkida ei saa. Sportlase tööpäev kestab 24/7. Siit ka erinevus, miks heaks sportlaseks olemine on inimese olemusega reeglina natuke tugevamalt läbi põimunud kui näiteks raamatupidajaks olemine. Ja kui see kõik peaks homme läbi saama, siis võib arvata, et ülehomme sa oma uut „mina" veel üles leidnud pole.

Professionaalne vabavõitlus ei ole klassikaline sport

Paneme siia kõrvale näiteks maadluse, kus iga hooaeg algab nullist - on väiksemad võistlused, on Eesti meistrivõistlused, siis Euroopa meistrivõistlused ja lõpuks maailmameistrivõistlused. Pikemas perspektiivis ka olümpia. Olenemata sellest, kui hästi või halvasti sul üks hooaeg läheb, alustad järgmise hooaja alguses ikka nullist ning lihtsustatult öeldes on kõigil taas võrdsed võimalused. Teoorias - mees, kes kukkus ühel hooajal Euroopa meistrivõistlustel avaringis välja, võib järgmisel aastal tulla maailmameistriks. Teoorias.

Maadluse näidismatš Rajul: Alo Toom (sinises) vs Eerik Aps (punases) (oktoober 2012). Foto: MMA RAJU

Vabavõitluses profispordina on see kõik aga natuke kaootilisem - hooaega, millel oleks konkreetne algus ja lõpp ning kus pärast lõppu toimuks restart ja kõik algaks taas nullist, ei ole. Samuti pole ka mustvalgelt kirjas üleilmseid edetabeleid, nagu näiteks tennises, mis aitaksid mõista, kus sa antud hetkel täpselt asud. Vabavõitluses pead sa lihtsalt võitma - loeb see: a) kui palju matše oled oma profikarjääri (mitte hooaja) algusest saati võitnud ja palju kaotanud ning b) mitu matši ja millise aja jooksul oled järjest võitnud, arvestatuna eelmisest kaotusest. See tähendab, et iga matš loeb - ja mitte käesoleva hooaja piires, vaid kogu sinu karjääri arvestuses. See lisab asjale natuke rohkem pinget. Muidugi on minu kirjeldus siin natuke lihtsustatult kirja pandud - tugevamate vastaste, paremate matšide ja maailma esiliigasse UFC pääsemisel loevad ka muud tegurid (näiteks keda oled võitnud ja kellele kaotanud, kuidas oled võitnud ja kuidas kaotanud, milline on sinu turuväärtus müügiartiklina jms), aga üldpildi sain siin siiski välja joonistatud. Restart ei tule mitte hooaja lõpus, vaid siis, kui kaotad.

Libisemise hind

Kuna võitlus ei ole ainult võitlus ning professionaalne vabavõitlus ei ole klassikaline sport, võib käest libisemisel olla päris suur hind. Eks jah, kui sa oled UFC meister, kes asub 5. korda kaitsma oma tiitlivööd, võivad need väärtused olla natuke teised - võib-olla ei ole see matš majanduslikus mõttes niivõrd oluliseks kaalukausiks. Võib-olla on juba omajagu võidetud ka. Võib-olla.

Mis tunne on?

Ebameeldiv. Väga ebameeldiv. Mis muud saakski olla, kui sa just täielik sotsiopaat või pohhuist ei ole. Ja isegi siis on sul vaja kusagil elada ja millestki toituda :) See 5 või 10 või 60 või 600 sekundit, kui tunned, et asjad on justkui pöördumatult sinu kahjuks minemas ning kuklas vasardavad kõik nood eelnevad teadmised, on väga ebamugavad. Nõmedalt abitu on olla. See on koht, kus toimub olelusvõitlus - sa kas lepid kaotusega või hakkad otsima uusi võimalusi edu saavutamiseks. Mis muidugi ei tähenda, et sa lõpuks ikkagi kaotada ei võiks, sest areenil on kaks meest, kelle mõlema eesmärgid käivad teineteisele risti vastu. Aga see tähendab, et sa jätkad võitluses kohal olemist ja oma võimaluse otsimist. Ja see on juba väärtus omaette.

Cage 19, Soome: minu senine füüsiliselt raskeim matš. Mõlemad mehed on täiesti tühjad ning võidurõõmu jagub vaid hinge (november 2012). Foto: Antti-Latva Kyyny

Veel üks väike trikk

Mäletate seda tunnet, kui lapsena arsti juures käisite ja arst käskis enne süsti tegemist lõdvestuda, sest siis teeb vähem haiget? „Kuidas kurat ma lõdvestuma peaksin - sa ju lükkad mulle kohe ühe sukavarda suuruse nõela õlavarde!" Sama on võitluses. Ühelt poolt aitab oma tegemiste olulisuse mõistmine paremini keskenduda ja seada esmatähtsa esikohale. Teiselt poolt, natuke liiga palju tunnet-mõtet „kui ma seda ära ei tee, siis saab maailm otsa", hakkab sooritust pärssima. Kõik me julgeme maast meetri kõrgusel ronimisseinal igasuguseid liikumisi proovida, kasvõi ilma julgestuseta. Aga kilomeetri kõrgusel kaljunukil mäng muutub - kuigi „seina" poolt on tingimused samad, tundub kilomeeter kukkumist vs meeter kukkumist midagi oluliselt muutvat. Muutub see, et nüüd on mu sooritusel mingi hind küljes.

Tagasi algusesse. Istudes löökiderahe all, šansid käest libisemas, on sitt tunne. Lisaks füüsilisele ebamugavusele tajud, et see on see koht, kus kõik võib lõppeda. Ja siis pead sa leidma endas jõu endale öelda: „See on oluline!" ning seejärel kõik ülejäänud mõtted peast välja viskama ja asuma tegutsema, nagu kaotada poleks midagi. (Kaljuronijad arvatavasti eelistavad teistsugust sõnastust kasutada :) ).

Octagon Athletes, Taani: mina (vasakul) oma osa saamas (november 2015). Foto: Morten Schrøder

Vastused lugejate küsimustele

Daniel (10.11.2015 10:59)

Ott, võimas!!

Natuke kirjutamismaterjali ka:

Kuidas sa ennast 1. raundi jooksul tundsid? (Tundus, et alguse adrenaliinilaks ei olnud suga kõige sõbralikum või oli tempo ebatavaliselt kiire/väsitav või midagi muud?).

Kui saaks aegluubis peas-kehas toimuvat vaadelda, siis mis toimus 1. ja 2. raundi vahel? Tundub nagu täiesti uus käik sai sisse seal vahepeal. Mis su endaga toimus ja mis Vallo öeldust meelde jäi?

Aitäh! :) Esimene raund ei olnud tõesti minu raund. Adrenaliinilaks siin teguriks ei saanud - pigem läksime aia taha soojendusega, mille natuke mööda ajastasime. Kvaliteetne soojendus on minu jaoks väga oluline, sest olen pika süütenööriga. Üldjoontes panime bambusesse kolme asjaga: 1) Kuna meil oli ca 10 sportlase peale kasutada 1 riietusruum, siis ei olnud tingimused soojenduseks eriti head. Samuti läks ruumi niiskus mingil hetkel nii suureks, et plaaditud põrandal oli kiht vett, mis tegi seal kõndimise, ammugi siis poksimise-maadlemise väga keeruliseks; 2) Kuna kohapealne ajakava kulges nii, nagu kulges, siis tegime soojenduse n-ö suvalisel ajal. Tulemus oli aga see, et kui soojendus tehtud, oli matšini veel päris palju aega ning vaatamata vahepeal tehtud äratustele tuli väga korralik jahe uuesti peale; 3) Ma ei suutnud lõpuni harjuda sellega, et minu matši algusaeg on Eesti aja järgi kell 00.00 öösel. Koos eelmises punktis kirjeldatud olukorraga õnnestus mul higistes soojendusriietes vahetult enne oma matši korraks magama jääda. Pärast oli päris külm ja tuim olla. Järgmine kord teame paremini arvestada, et soojendustingimused matšide eel võivad olla väga seinast seina. Siin oli see meile aga mõneti üllatuseks, sest kogu sellele eelnenud korraldus, asjaajamine ja ajakavast kinnipidamine oli väga professionaalne. Vastuseks sinu küsimusele - tundsin, et ei suuda vastase tempoga sammu pidada ning olenemata sellest, kuidas mina oma rünnakuid kombineerin, suudab tema oma lahendused peale suruda. Vastase füüsis oli ka igati tasemel ning mõnedes valdkondades minu võimetest üle. See tekitas mõneti peaga vastu seina jooksmise tunde - nii kaudses kui ka otseses mõttes :)

Esimese ja teise raundi vahel läkski teine käik töösse. Soe tuli sisse ja keha ärkas uuesti üles. Psühholoogiliselt oli ka hea restart - leppisin esimeses raundis liialt tagaajaja rolliga ning see muutis mu tegutsemismustrid liialt üheülbaliseks ja etteaimatavaks. Vallo rääkis ainult olulisest - sellest, mis ta nägi: vastasel on käed täis ja ta on väsinud; pean poksides seeriate sees rütmi muutma; pean jalgadesse hakkama lööma; minu mäng läheb üles, vastase mäng läheb alla. Lisaks toimus vastasmeeskonnas midagi kummalist (ega me taani keelt oska, aga peale vaadates jäi säärane mulje) - vastasmeeskonna treener üritas justnagu sportlasele midagi meeleheitlikult sisendada, mida sportlane ei olnud valmis vastu võtma. Ma ei tea, mis see olla võis, aga tundus, et midagi pole läinud päris plaanipäraselt.

Octagon Athletes, Taani: Tõnissaar (vasakul) ja treener Vallo Hannus, esimese ja teise raundi vahel (november 2015). Foto: Morten Schrøder

Kindral... (10.11.2015 18:45)

Õnnitlused vòidupuhul Ott....alguses tundus et said kòvasti sisse....kas ehmatas natuke ära ka?

Aitäh! :) Ehmatus on vast vale sõna - matšis arvestad sellega, et vastane ikka lööb vastu ka. Pigem oli seal lihtsalt paar väga rasket kohta, kus vastane tabas hästi. Kahel korral oli just kehasse löökidest asi minu jaoks päris halvas kohas - maks krambitas ja hingamine oli väga sassis. Aga tulin välja. Pähe löögid, mis videost päris karmid paistavad, nii palju kahju ei teinud - jõulised ja tabavad löögid, aga ilma lõtvuse ja korraliku aktsendita ning nägin neid kõiki tulemas, üllatuslööke ei olnud.

võhik (14.11.2015 06:34)

kas alates teisest raundist on vastane videol väsinud? kas jalalöögid võtavad tema tempo maha või on ta lihtsalt löömisest kiiruse kaotanud? mis tunne tekib kui ülemvõim nii järsult üle kandub?

Vastane tundis arvatavasti esimeses raundis, et tal on võimalus seal see matš lõpetada ning pani kogu oma energia sinna. Kuna aga lõpetust ei tulnud, siis tagajärg oli see, mis videost näha - tühjaks löödud käed. Koos sellega tegid kindlasti ka oma töö minu tabavad jalalöögid, mis tema liikuvust oluliselt vähendasid. Tundus, et nende vastu tal rohtu ei olnud.

Teist küsimust pead natuke täpsustama - kumba ülemvõimu muutumise suunda sa siin silmas pead? :)