MMA Blogi: Mis toimub Eesti vabavõitluses

 (3)
Eesti meistrivõistluste korraldusmeeskond (aprill 2015).
Eesti meistrivõistluste korraldusmeeskond (aprill 2015).Foto: Lauri Laan

Eesti MMA ajalugu ulatub tagasi 2002. aastasse, kui kamp võitlusentusiaste nägi esmakordselt maailma esiliiga UFC avavõistlust. Võistlus ise toimus 1993. aasta lõpus, aga meie meeste käeulatusse jõudis kuldne VHS-kassett peaaegu kümme aastat hiljem. Võib-olla ulatub meie ajalugu ka kaugemale, aga seni pole veel keegi ette astunud ja öelnud: „Mehed, lõpetage loba - me treenisime-võistlesime juba aastaid-kümneid varem!"

Aga see ei ole ajaloopostitus - see on postitus, mis räägib tänasest päevast.

Profisport

Masse huvitab enim alati profisport - arusaadav ka, see on ju kõige vaatemängulisem ning duubeldatud igasuguste kellade ja viledega. Võitlejad on samuti paremal tasemel ning teravamad. Täna on meil Eestis umbes täpselt neli profireeglite järgi võistlevat sportlast: raskekaallane Deniss Smoldarev, kes treenib minu teada Eestis ja Venemaal ning võistleb peamiselt Venemaa esiliigas M-1; keskkaallane Andrei Manzolo, kes elab ja treenib Inglismaal, kus ta viimased kolm aastat enamjaolt ka võistelnud on; kergekeskkaallane Alik Tseiko, kes elab ja treenib Eestis, kuid on viimased kolm aastat erinevate vigastustega maadelnud; ja siis olen mina. Kes kui palju siit elukutseline, seda peab iga mehe enda käest küsima.

RAJU 14 - Alik Tseiko (paremal) vs Bartosz Fabinski (oktoober 2014). Foto: MMA RAJU
Seotud lood:

Tõsi, kunagi oli neid mehi oluliselt rohkem - nii palju rohkem, et sai kogu Raju kaardi täis panna ning jäi veel üle ka. Ja isegi üks naine oli. Vahepeal on elu aga omad korrektuurid teinud, samuti on sport edasi arenenud ning tase tõusnud. Oli neid, kes tulid-proovisid-lahkusid; oli neid, kes olid tegijad ning kellel oli tippu jõudmiseks kõik olemas, aga samal ajal oli vaja elatist teenida, mis lõpuks võttiski oma; ning oli neid, kes said aja möödudes aru, et see sport ei ole ikka päris nende jaoks. Eks tänane pilt ole tegelikult ka realistlikum, sedasi loogiliselt võttes - ei ole Eestis naljalt spordialasid, kus võiksime tipptegijaid kahe-kolme käe sõrmedel kokku lugeda. Nüüd on siis ka vabavõitlejad rahvastiku üldarvuga „õigemas" proportsioonis :)

Amatöörsport

Siin on sagin mõnevõrra suurem. Teema lihtsustamiseks võiks amatöörsportlased jaotada kaheks - harrastajad ja saavutussportlased. Esimeste jaoks on vabavõitlus meeldiv kõrvaltegevus muude tegemiste juures: tullakse ja minnakse, tehakse, kui tuju peal ning kui ei, siis on elus ka muid põnevaid ja olulisi asju, mida ette võtta. Teiste eesmärk on jõuda amatöörspordi tippu ning kui olud soodsad, siis jätkata profispordiga.

Fight Night Kuopio 13, Soome - Sten Saaremäe (vasakul) vs Kari Illikainen (september 2015). Foto: Tommari Foto

Harrastussportlastega on, nagu on - on püsivamaid ja on ebapüsivamaid. Mõnikord jääb mulje, et keegi on joone alla tõmmanud ja siis järgmisel võistlusel tullakse ning pannakse korralik pauk. Teinekord jääb mulje, et mees on sõiduvees, aga saabuval võistlusel on ta kadunud nagu vits vette. Noh - on, kuidas on. Saavutussportlastest võib kindlasti esile tuua sulgkaallased Sten Saaremäe (16 matši) ja Alar Hutrovi (18 matši) ning nendega sel kevad-suvel liitunud kergekaallase Kaupo Kokamägi (8 matši). Kõik need kolm meest treenivad selge eesmärgiga jõuda tippu ning sõidavad sügisel esimestel Euroopa lahtistel meistrivõistlustel Eestit esindama. Käesoleval aastal toimunud esimestel Eesti meistrivõistlustel tulid Sten ja Kaupo oma kaalu meistriteks ning Alar, olles Steniga samas kaalus, pidi leppima teise kohaga. Või noh, ega keegi teda sellega leppima ei sunni, aga nii sel aastal lihtsalt läks :)

Kui Stenil ja Alaril Eestis praktiliselt konkurente ei ole, siis Kaupole hingab kuklasse Herman Vesiaid. Nende omavahelise matši Eesti MV-l võitis kohtunike ühehäälse otsusega küll Kaupo ning Herman ei ole oma treeningtegevust võib-olla ka nii selgelt eesmärgistanud, aga sisu mehes jagub, et soovi korral eelnevalt nimetatud kolme mehega kiirelt ühte paati hüpata. Näljaseid mehi on veel - pigem harrastussportlaste lahtrisse kuuluv Sten Anslan, Eesti meistrivõistlustest vigastuse tõttu kõrvale jäänud Siim Asperk, hetkel ajateenistust läbiv Lauri Kütt ja ka maadlustaustaga Marko Laikask, aga kes nendest hoo üles suudab või tahab võtta, näitab aeg.

Vaata Kaupo ja Hermani finaalmatši käesoleva aasta Eesti meistrivõistlustelt:

Ainus võimalus amatöörsportlastel Eestis võistelda on võistlussari 3D Liiga (aastas 3-4 võistlust) ning Eesti meistrivõistlused. Kuigi see teeb kodumaa pinnal kokku 4-5 võistlust aastas, väheks sellest ei jää - pigem on mure selles, et mehepoegadele, kes teevad tugevalt trenni ja pingutavad, jääb koduõu üsna kiirelt päris kitsaks. Õnneks on põhjanaabrite juures väga palju võistlusi, seega tublimatel siiski võistluskalendri täitmisega probleeme ei teki. Välisvõistlustega on pigem nii, et võimalusi on rohkem, kui meie sportlased (ja mõnikord ka rahakott) suudaksid ära kanda.

Võib-olla olen kellelegi siin natuke liiga teinud, teemast välja jätnud vms, aga selline on minu nägemus. Kes soovib, tehku kommentaariumis häält ning arutame asja!

Spordiklubid

Eesti vabavõitlus seisab kahel suurel vaalal - Tallinna spordiklubi 3D Treening ning Tartu spordiklubi Võimla. Need on mis iganes spordiala kontekstis Eesti mõistes päris suured klubid. On veel mõned väiksemad, näiteks Pärnu spordiklubi MMAces, aga paratamatult kahe eelpool nimetatuga nood sammu pidada ei jõua. Vabavõitlus sisaldab endas ühendatult väga mitut võitlusdistsipliini ja väiksematesse kohtadesse lihtsalt ei jagu inimesi, kellel oleks samal ajal: a) väga mitmekülgseid teadmisi vabavõitluse erinevatest elementidest ja spordist üldisemalt; b) piisavalt organiseeritust ning oskust asju liikuma panna ja liikumas hoida; c) piisavalt liidriomadusi, suutmaks kõike seda edukana hoida. Siinkohal tuleb muidugi aru saada, et meie spordiala on veel ikka päris noor ka - tulevased treenerid on täna alles ise veel sportlaste rollis.

Tallinna spordiklubi 3D Treening talvelaager (veebruar 2014). Foto: 3D Treening

Siin-seal on pead tõstnud ka teised klubid, kus vabavõitlusega tegeletakse või kus üksikud entusiastid vabavõitlusega tegelevad või kust on tuldud lihtsalt kätt proovima - aga püsivalt nad skeenele jäänud pole (või siis pole selleni veel jõutud). Sellised klubid on näiteks (tähestikulises järjekorras) Delta (Tallinn), Dvigatel (Tallinn), Garant (Tallinn), Hilti Fight Club Pärnu, Korrus3 (Tallinn), Tallinna Taipoksiklubi ja nendega seotud taipoksiklubid, Team Torro (Tartu) ja Team Yong (Rakvere).

Nagu amatöörsportlaste peatükis kirjeldasin, pole siin teha muud, kui toetada olemasolevaid ning panustada sellesse, et kunagi karjääri lõpetavatest sportlastest saaksid uued priitmihkelsonid ja jorgenmatsid.

Alaliit

Alaliitu kuulub praegu neli spordiklubi: 3D Treening, Võimla, MMAces ja Vabavõitlus Kuressaare. Samuti kuulub sinna üks toetav organisatsioon, MMA Eesti, mis sai loodud küll Raju korraldamiseks ja sportlaste manageerimiseks, kuid on nüüd väiksemas mastaabis toetav erinevates tegevustes.

Kui vormilise külje pealt oleme natuke nõrgukesed, siis sisuline töö on meil tugev - Eesti spordialaliitude mõistes isegi väga tugev. Suudame saata saavutussportlasi välisvõistlustele rohkem, kui sportlased suudavad ära käia (seda muidugi Soome külastamise kohta, sest MM, mis juba teist aastat järjest Las Vegases toimus, jääb meie rahakoti jaoks täna veel natuke kaugeks, ning sel aastal esmakordselt toimuv EM (Inglismaal) ei saa samal põhjusel meie poolt sportlasi päris sellises mahus, nagu võiks). Korraldame oma sportlastele regulaarseid treeninglaagreid, kus lisaks koos treenivale Eesti paremikule käib külas ka tegijaid välissportlasi. Samuti tehakse peamiselt just nendest laagritest alguse saanuna päris palju koostööd teiste võitlusalade spetsialistide ning spordi tugiteenuste professionaalidega. Oleme välja töötanud elementaarsed reglemendid võistluste korraldamiseks, sportlaste meditsiiniliseks kontrolliks jms, mis on terve mõistusega sportimise aluseks. Käesoleval aastal korraldasime esimesed Eesti meistrivõistlused - võistlus nägi väga viisakas välja ning sponsorite abiga oli olemas ka kvaliteetne otseülekanne koos kommentaatorite ja muude vidinatega. Olulise sammuna astusime paari aasta eest ka rahvusvahelisse alaliitu International Mixed Martial Arts Federation (IMMAF), mis loodi 2009. aastal. Oleme praeguseks suutnud peaaegu kõik oma tegemised nende nõuetega kooskõlla viia. See nimekiri pole kindlasti lõplik, aga olulisim sai vahest kirja.

Vaata 2013. aasta suvel Pärnus toimunud harrastajate ja sportlaste laagri videokokkuvõtet:

Kuigi investeerime sportlastesse päris korralikus mahus ning suudame neile pakkuda ka mitmeid tugiteenuseid, on liidu enda vedamine täna ainult meie endi entusiasmi pealt tehtav ettevõtmine - kuna EOK-sse veel ei kuuluta ning ka noori veel ei treenita, siis rahastame ennast ise.

Kokkuvõte

Spordi olukord on hea - tehakse palju sisulist tööd ning on ka neid, kellega seda tööd koos teha. Samas üle oma varju ei hüppa ning teatud edasiminekuid üleöö ei tekita - näiteks kogu Eestit katvat kvalifitseeritud treenerite võrgustikku, sest need mehed teevad täna alles ise areenil tegusid. Sama asja taga on osaliselt ka noorsoo treeningute läbiviimine. Oluline on, et vaatamata kitsaskohtadele suudame näha suurt pilti ning mõista, kuidas spordisüsteem ja sportlaste „tootmise" süsteem töötab, milline on ühe sportlase elutsükkel ning milline on spordi enda elutsükkel. Samamoodi tuleb mõista, kuidas toimib harrastussport - inimesed, kelle jaoks „harrastus" on esikohal ning „sport" teisel kohal. Kui suudame oma tänaseid otsuseid teha kõike seda silmas pidades, oleme mäel!

UUED TUULED BLOGIS: intervjuud minu treeneritega

Et kogu see blogindus siin liialt ühe mehe bändiks ei kujuneks, annaksin meeleldi sõna ka oma treeneritele - Vallo Hannusele, Kristjan Pressile, Ronald Stimmerile, Argo Golbergile ja Tauno Koovitile. Alates järgmisest nädalast hakkavad ilmuma intervjuud nende meestega, seeria avab Vallo. Vältimaks siseringijutuajamist, võtan intervjuuküsimuste koostamisel mõne inimese endale appi. Samuti saate küsimusi esitada neile ka teie, kallid lugejad, jättes oma mõtted iga postituse lõppu. Nagu ikka, saavad kõik küsimused vastatud järgmise intervjuu lõpus. Mis seal´s ikka - ma ise ootan suure huviga! :D

Vastused lugejate küsimustele

Kindral.... (23.09.2015 03:25)

Väga hariv ja asjalik kirjutis....sisutihe ja arendav......:).....peaks ka need füsioteraapia kummid muretsema....vasaks õlg teeb valu....öeldi et pean õla siselihaseid treenima selle kummiga....Kui tuleks kutse Kings of the Kings turniirile...kas läheksid..:)?

Olen praegu suuna võtnud Soomes võistlemisele - mul seal asjad sujuvad, võistkond on Soomes, mänedžer on Soomes ning seega ka võistluste korraldajatega head suhted. Samuti võisteldakse enamasti puuris ning rahvusvaheline meediakajastus on tasemel, mis praegu minu jaoks väga oluline. Eestis võistlemist ma päris välistanud muidugi pole, aga praegusel hetkel pigem mitte.