MMA Blogi: Minu edu võti - treeningpartnerid!

 (3)
Võistlustiim suvises treeninglaagris Pärnus (juuli 2015).
Võistlustiim suvises treeninglaagris Pärnus (juuli 2015).Foto: Mardo Männimägi

Kahevõitlussport klassifitseerub klassikalises mõttes individuaalspordialaks. Üksi seda sporti siiski teha ei saa (millist saab?) - lisaks treeneritele, füsioterapeudile ja muudele abilistele on vaja treeningpartnereid.

Minu igapäevaste treeningpartnerite ring ei ole eriti lai - Alar Hutrov, Sten Saaremäe ning aeg-ajalt ka Kaupo Kokamägi, kes kõik on Tartu spordiklubi Võimla võitlejad. Kui Alar ja Sten on (olude sunnil, loe miks) alustamas eeloleval kevadel oma esimeste profimatšidega, tallab Kaupo veel amatöörsportlase rada. Regulaarseid treeningpartnereid mul Tartus rohkem ei ole. Tallinna spordiklubis 3D Treening on minu peamisteks treeningpartneriteks Henri Hiiemäe, Herman Vesiaid ja Sten Maaslieb, harvemini Alik Tseiko, Armin Pajula, Ergo Salus, Harto Vallimägi, Mairon Lepik ja Siim Asperk.

Seotud lood:

Tänases postituses ei räägi ma treeneritest, kes ka sageli kindad kätte lükkavad ja matile tulevad, vaid ainult nendest, kes matil kõige suurema töö ära teevad - meestest, kes alati olemas on :)

NB! Kui soovite järgmiselt kuuelt mehelt midagi küsida, jätke oma järelepärimised postituse alla kommentaariumisse või minu näoraamatu fännilehele OttTheEstonian.

Alar Hutrov

Pikkust 173 cm, kaalukategooria -65,8 kg, vanust 26 aastat. Alar tegi oma esimese vabavõitlusmatši 2012. aasta detsembris. Sellest ajast saati on ta pidanud 18 amatöörmatši, millest võitnud 11, viigistanud 2 ja kaotanud 5. Alaril on kogunenud päris palju matšiaega, sest 12 nendest lahingutest on läinud kohtunike otsuseni välja. Alar arvutas kokku ka ning sai 140 minutit ja 47 sekundit :) Minul nii palju ei ole. Ühtegi meistritiitlit tal veel vööl ei ole, aga tiitlivõistlustelt on ette näidata hõbemedal möödunud aasta Eesti meistrivõistlustelt vabavõitluses.

Alar Hutrov, 3D Liiga 16 (detsember 2014). Foto: 3D Treening

Sel ajal kui Alar mulle matil kohta kätte näidata ei ürita, töötab ta Kaitseliidu Tartu malevas kompaniiülem-instruktorina. Veel tean ma, et Alaril on kodus seinal kalender, kuhu ta teeb punase risti iga kord, kui on mind heitnud või alistanud. Ta ei ole küll ise nõus seda tunnistama, aga mina ütlen, et sellest punasest markerist jagub talle veel vähemalt järgmiseks kümneks aastaks! Alari võitlejanimi on Bumerang. Miks? Võib-olla räägib ta sellest teile kunagi ise - pisut piinlik värk ;)

Kasvasin üles Ida-Virumaal Avinurme lähedal Vadi külas, kus minu spordilembust kujundas aktiivne eluviis koos sportimisega. Võitlustreeninguteni jõudsin õpingute ajal Kõrgemas Sõjakoolis, kus Ott Tõnissaar kadettidele võitlussporti õpetamas käis. Jõudsin paar kuud nendel treeningutel osaleda, kui elu ja otsused mind mõneks ajaks Paldiskisse Scoutspataljoni ning seejärel Afganistani viisid. Eestisse tagasi jõudnud, liitusin 13. septembril 2013 Tartu võitlusklubi VÕIMLA treeningutega. Siiani olen teinud 18 MMA matši ning võistelnud erinevatel võistlustel lukumaadluses ja maadluses. Paralleelselt treeningutega lõpetasin Kõrgema Sõjakooli, seejärel töötasin Võrus Kuperjanovi pataljonis rühmaülemana ning praegu olen Kaitseliidu Tartu malevas kompaniiülem-instruktori ametikohal.

Seda ma täpselt ei mäleta, kuidas ma Otiga treenima sattusin, aga trenni teeme järjepidevalt koos Sten Saaremäe ja meiega hiljem liitunud Kaupo Kokamägiga tänaseni. Oleme üksteise põhilised treeningpartnerid, lisaks tehnikatrennidele teeme koos ka üldkehalise ettevalmistuse treeninguid ning võimalusel käime Otiga Tallinnas trenni tegemas.

Mulle meeldib Otiga trenni teha, sest tal on palju võitluskogemust ja tänu sellele oskab ta treeningpartnerina osutada mulle vastupanu just sellistes olukordades, mis on minu jaoks arendavad ja õpetlikud. Hea enesetunde tekitavad situatsioonid, kus suudan augud ka Oti mängus välja tuua ning seeläbi tema arengule kaasa aidata.

Vaata Alari videointervjuud RAJU 14 võiduka matši järel (oktoober 2014):


Sten Saaremäe

Pikkust 177 cm, kaalukategooriaks nüüd vist juba -70,3 kg, vanust 24 aastat. Kuigi oma senised olulisimad matšid on ta pidanud peamiselt kaaludes -61,2 ja -65,8 kg, kahtlustame, et käivad jõutreeningud on raamile natuke lisa andmas ning ühel päeval näevad ilmavalgust ka Steni lihased :) Esimese matši tegi ta 2011. aasta märtsis ning on sellest ajast saati pidanud 16 lahingut, kogudes kontole 9 võitu, 1 viigi ja 6 kaotust. Sten on valitsev Eesti meister vabavõitluses. Lisaks on ta võitnud hõbemedali Soome lahtistelt meistrivõistlustelt 2013. aastal ning pronksi samalt võistluselt 2014. aastal. Vabavõitluse kõrval võistleb Sten ka vabamaadluses ja Brasiilia jiu-jitsus.

Fight Night Kuopio 13, Soome - Sten Saaremäe (vasakul) vs Kari Illikainen (september 2015). Foto: Tommari Foto

Veel on meile teada, et ta käib kaks korda nädalas vanglas - ühe korra Tartus ja teise korra Jõhvis. Ta ise ütleb, et käib seal tööl - ühe projekti raames koolinoortele vabavõitlust õpetamas. Meie oleme aga jätkuvalt kahtlustavad :) Nooremas eas mängis Sten lauatennist. Kuna aga närvikava ei pidanud ning võistluskeelud reketite lõhkumise tõttu aina kogunesid, pidas ta paslikuks minna üle vabavõitlusesse.

Olen sündinud ja üles kasvanud Viljandis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tõi elu mind Tartusse, mis on minu senise elu üks parimaid otsuseid. Tänaseks olen veel poole kohaga sportlane ja treener spordklubis VÕIMLA. Kui Tartusse tulin, tutvusin sündmusega RAJU, mis tekitas minus nii suurt huvi, et alustasin kohe ka ise treeninguid. Iseloomult olen üldiselt rahulik, kuid emotsionaalne ning mu tutvusringkond ei mõistnud algul, miks ma sellise alaga üldse tegelema hakkasin.

Alguses oli kõik lihtsalt harrastaja tasemel. Käisin trennis, et langetada kaalu ja õppida midagi uut. Mõttes oli, et ehk saan ühel päeval proovida ka võistlemist. Kõik see tavaharrastaja asi muutus tõsisemaks, kui kohtusin Otiga ja sain võimaluse koos temaga treenima hakata. Ausalt öeldes oli alguses Otiga koos treenida päris veider. Mina polnud sel hetkel veel harjunud sellise pedantse korra ja ülimalt otsekoheste ütlemistega. Kõik need väikesed hilinemised või nädalavahetusel kergemalt võtmised ja saiakeste söömised ei jäänud tal kunagi mainimata. Mäletan ühte korda, kui mul oli raske kaaluvõtt, kuna polnud puhkusel oma toitumisrežiimi jälginud. Õnneks läks kõik lõpuks hästi, aga Oti kokkuvõte sellest oli: „Noh, Sten, järgmine kord siis tead, et puhkusel enda SEAKS söömine pole just kõige parem lahendus!" Ning nii mõnigi kord olen läinud koju siniste niplite või kooldus nokkmütsi nokaga :D

Aga - poleks Otti, poleks ma ilmselt ka varsti oma esimest profimatši tegemas. Minu - nagu ka Oti - eesmärgiks on astuda ühel päeval UFC puuri, mistõttu pühendan suure osa oma ajast igapäevastele treeningutele ja enesearendamisele. Koos suure eesmärgi poole pürgimine on vahva, Otiga saab pidevalt nalja, kuid treeningutel on mees ülimalt sihikindel ja mingeid nurki ei lõika. Mind iseloomustab emotsionaalsus, jonnakus asjade suhtes, mis ei taha välja tulla, püüan olla alati matil kohal ja mul on soov õppida pidevalt midagi uut. Ma arvan, et kõige selle kombinatsioon teeb minust hea treeningpartneri.

Vaata Steni videointervjuud RAJU 12 võiduka matši järel (oktoober 2013):


Lõpetuseks ütlen veel, et Ott on olnud minu jaoks nagu isafiguur. Tänu temale olen ma täna selle spordiala juures. Ta on mind õpetanud, toetanud, aidanud ning tarinud mööda treeningsaale ja võitlusareene, meil on rohkelt toredaid mälestusi ja ma jään alati tänulikuks tema panuse eest minu sporditeekonnal.

Ütlen ausalt, et nüüd, pärast Steni kiiduavalduste lugemist, on mul natuke piinlik, et me Steni treeningutel pidevalt kerge emotsionaalse terrori all hoiame ja et Alar ta stiilipuhta nokkmütsi nokka aeg-ajalt koolutamas käib :) VÕI siis ongi see hoopis see, millele ta tegelikult viitab - võta nüüd näpust - aja jooksul pole peen sõnaseadmise kunst ka Steni puutumata jätnud ;)

Kaupo Kokamägi

Pikkust 174 cm, kaalukategooria -70,3 kg, vanust 25 aastat. Kaupo on meie pesamuna, kes pidas oma esimese matši 2014. aasta märtsis. Selle aja jooksul on ta pidanud 8 matši: 6 võitu, 1 viik ja 1 kaotus. Kaupo on valitsev Eesti meister vabavõitluses.

Fight Night Kuopio 13, Soome - Kaupo Kokamägi (september 2015). Foto: Tommari Foto

63 minutit ja 35 sekundit võitlusareenil ning kordades rohkem tunde matil pole meile Kaupo osas aga suuremat selgust toonud, sest eriti jutukas ta ei ole - ja kui lõpuks suu lahti teeb, siis kipub ainult nalja tegema :) Sellele vaatamata on ta oma humoorika olemuse juures saanud võitlejana Kristjan Pressilt hüüdnimeks Jonnipunn - ükstaspuha mitu korda Kaupot ka kummuli ei lükka, tema tuleb ikka püsti tagasi ning ajab oma asja edasi. Mõnikord teeb ta terve võistluse jooksul ainult ühte tehnikat, mida sooritab nii kaua, kuni saab sooritatud - kui palju ta ise sel ajal pihta saab, on juba teisejärguline :) Trennivälise aja veedab ta suures osas maaülikoolis, kus õpib maamõõtmist.

Olen pärit Viljandist ning võitlusspordi juurde sattusin seitsmeaastaselt, kui läksin judotrenni. Judoga tegelesin kaheksa aastat ning enne vabavõitlust jõudsin pisut üle aasta tegeleda ka taekwondoga. Sportliku vabavõitluse ja Brasiilia jiu-jitsu treeninguid alustasin 2013. aasta sügisel, kui tulin Tartusse õppima ning liitusin spordiklubiga Võimla. Samal talvel hakkasin käima maadlusklubi Englas trennides, kus ka esmakordselt Otiga koos trenni tegin. Pärast Võimlaga liitumist olen võistelnud nii vabavõitluses, Brasiilia jiu-jitsus, vaba-, Kreeka-Rooma ja lukumaadluses kui ka judos. Põhirõhk on hetkel siiski sportlikul vabavõitlusel, milles minu amatöörrekord on hetkel 6 võitu, 1 kaotus ja 1 viik.

Vaata Kaupo ja Hermani vahel peetud Eesti meistrivõistluste finaalmatši (aprill 2015):

Hetkel õpin Eesti Maaülikoolis geodeesia eriala kolmandal kursusel ning pean selle kõrvalt ka treeneriametit spordiklubis Võimla. Suuremateks eesmärkideks minu elus on hetkel bakalaureusekraadi omandamine ning spordi poole pealt hästi esinemine aprillis toimuvatel Eesti meistrivõistlustel vabavõitluses ja loodetavasti ka Euroopa meistrivõistlustel, millest eelmisel aastal vigastuse tõttu kõrvale jäin. Kuna olen oma elu paljude tegevustega üsna kiireks ajanud, veedan vaba aja tavaliselt üsna rahulikult enamasti raamatut lugedes või vahel ka näiteks maal looduses viibides. Kui mõni nädalavahetus treeningutest ja muudest kohustustest päris vabaks jääb ja jaksu on, osalen ka Kaitseliidu tegevustes, kuid kõige aktiivsem ma seal hetkel paraku ei ole.

Oti jaoks teeb mind väärtuslikuks treeningpartneriks see, et tänu üsna paindlikule graafikule saan suurema osa oma treeningutest Oti graafikuga ühes rütmis teha. Kuna treeningpartnerite arv on kogu Eestis ja veel enam Tartus piiratud, siis on oluline, et keegi oleks õigel ajal ka valmis trenni tegema. Minu enda jaoks on Otiga treenimine väga hea võimalus kogenumalt sportlaselt õppida. Kindlasti on see ka heaks motivatsiooniks, kuigi trennid Otiga võivad teinekord päris raskeks osutuda.

Henri Hiiemäe

Henri on endine profiklassi võitleja: 7 võitu (2 nokauti, 4 alistust, 1 kohtunike otsus) ja 2 kaotust (alistused). Amatöörina on Hiiemäel ette näidata 2013. aasta meistritiitel Soome lahtistelt meistrivõistlustelt vabavõitluses ning püstivõitlejana K-1 stiili Eesti meistritiitel 2012. aastast. Erinevalt Tartu poistest ma temaga liiga otsekohene olla ei taha, sest ta lööb sigakiiresti.

Henri Hiiemäe, Olly RAJU 12 (oktoober 2013). Foto: MMA RAJU

Olen pärit Pärnu külje alt väikesest Sindi linnast. Praegu elan ja töötan Tallinnas, kuhu läksin õpingute pärast. Olen lõpetanud bakalaureusekraadiga Tallinna Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna. Spordiga olen tegelenud terve elu, kahevõitlusaladest alustasin poksiga üle 10 aasta tagasi ning jätkasin sealt BJJ ja MMAga.

MMAs tegin ka 9 profimatši, millest 7 võitsin ja 2 kaotasin. Praeguseks olen profikarjääri lõpetanud ning keskendun treeneriametile. Olen pidanud seda vahelduva eduga aastast 2009, mille jooksul olen treeninud lapsi, noori ja täiskasvanuid. Viimased 2 aastat olen olnud täiskohaga treener 3D Treeningus, kus tegelen püstivõitluse põhigrupi ja MMA põhigrupiga.

Vaata Henri videotutvustust RAJU 14 võistlusteks:

Mind huvitab MMA kui spordiala arendamine Eestis. Kuna tegemist on niivõrd mitmekülgse spordialaga, on seda treenida ja õpetada väga huvitav. Minu eesmärk või unistus treeneriameti koha pealt on jõuda MMAs mõne õpilasega võiduka amatöör- või profikarjäärini.

Otile olen hea treeningpartner, sest Eestis ei ole palju neid mehi, kellel oleks ligi kümne MMA profimatši kogemus. Kuna ma ise eelistasin sportlasena püstivõitlust ja olin edukas, kasutab ka Ott minuga treenimisel enda arendamiseks seda distantsi.

Minul on siia lisada ainult seda, et tegelikult meeldib mulle Henriga maadelda ja maasvõitlust ka teha, sest sellist plahvatust ja kiirust, nagu Henri suudab arendada, väga paljudele antud ei ole.

Herman Vesiaid

Herman on semiaktiivne harrastussportlane - treenib palju ning võistleb, kui tuju peale tuleb. Herman on hea ja mitmekülgne võitleja, tõsine trennihunt. Tiitlivõistlustelt on tal ette näidata hõbemedal möödunud aasta Eesti meistrivõistlustelt vabavõitluses. Nagu Henri, on aidanud Herman (koos oma vennaga) meie poisse päris palju ka välisvõistlustel, käies neil treeneri-nurgamehena kaasas.

Herman Vesiaid, Eesti meistrivõistluste hõbe (aprill 2015). Foto: Lauri Laan

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ega ma temast eriti palju rohkem ei teagi - õpib vist majandust / raamatupidamist, mingeid bändipilte olen ka näoraamatus näinud, ning lööb väga kõvasti, peamiselt kehasse :) Treeninglaagrites on alati kohal ning hiljaks ei jää, kui just Kuressaare-Tartu bussigraafikuga konflikti ei satu :D

Sündinud olen Saaremaal, aga seal elasin vaid kaks esimest eluaastat. Üles olen kasvanud Tallinnas. Sporti olen teinud terve elu. Alustasin 6-aastaselt kergejõustikuga ning olen mänginud ka pisut tennist ja veidi rohkem korvpalli. Hetkel õpin Tallinna Tehnikaülikoolis ärinduse erialal ning plaanin sel kevadel lõpetada. Lisaks olen nüüdseks juba aasta aega mänginud metalbändis Saints Be Warned kitarri.

MMAga olen tegelenud natuke üle viie aasta, amatöörmatše olen teinud 6, millest kaks olen võitnud ja neli kaotanud. Võistelnud olen suhteliselt tunde järgi. Kui on isu tekkinud, olen ennast valmis seadnud ja ringi astunud, aga erilisi eesmärke mul vabavõitlejana seatud ei ole. Pigem teen seda lihtsalt enda rõõmuks ja vormis hoidmiseks. Trennides ei hakka kunagi igav, kuna tegemist on niivõrd mitmekülgse alaga. Kuigi mul erilised eesmärgid puuduvad, olen treeningutel alati orienteeritud paremaks saamisele ja oma oskuste lihvimisele. Samuti on minu jaoks oluline olla hea treeningpartner, et aidata teisi oma eesmärkide saavutamisel.

Sten Maaslieb

Steniga teen peamiselt ainult maasvõitlust, hea tehniline paariline. Tuleb muidugi tunnistada, et sama palju, kui õpite teie seda blogi lugedes Sten Maasliebi kohta, õpin ka mina :D

Sten Maaslieb (parempoolne) - kuld ja hõbe Munich International Open'ilt (märts 2015). Foto: erakogu

Olen põline tallinlane. Esimene kokkupuude võitlusspordiga oli juba 7-aastaselt, kui sattusin esimest korda karatetrenni, aga sel puhul jäi käidud tee lühikeseks, kuna motiveerivad tegurid olid ebapiisavad.

Järgmisel korral avastasin end sarnase valdkonna treeningult klubis 3D Treening umbes 16 aastat hiljem ja sel puhul tegelemas matil Brasiilia jiu-jitsuga. Tundsin esimesest matil veedetud tunnipaarist peale, et just see ongi minu jaoks ning sellest ajast peale olen üha suuremal määral end jitsile pühendanud. Suurt mõju avaldasid Ronald Stimmeri ja Kristjan Jürisalu suurepäraselt läbi viidud baas- ja jätkukursus. Sel korral sai tõenäoliselt suuremale elukogemusele toetudes ka teistsugused eesmärgid seatud. Põhiliseks sooviks oli saavutada võimalikult hea kontroll oma keha ja vaimu üle, parandada koordinatsiooni, olla võimeline end väljendama täpselt nii, nagu mõte peas liigub. Jitsi juures paelub mind eelkõige see, et see ei saa mitte kunagi valmis, sest alati leidub keegi, kes suudab mõne nurga natuke siledamaks lihvida, pinge paremini rakendada või tehnika etemalt ajastada. Lisaks pakub 3D Treening mulle asjalikke abivalmis trennikaaslasi ja toredat tiimi. Meele hoiab erksana ka Priit Mihkelsoni innovatiivne lähenemine, kuna pidevalt saab uute ideede väljatöötamisel abiks olla. Füüsiliselt tegelen jitsiga enamasti vähemalt 6 päeva nädalas, tihti isegi mitu korda päevas, aga mõttes olen alati kohal. Alaga tegeletud 3 aasta jooksul olen vaid väga harva mõttega eemal olnud. Olen alati valmis matile tulema ja vigade kallal nokitsema või lihtsalt rullima (maadlema).

Trenniväliselt eelistan tegeleda pideva enesearenguga. Põhilisteks huvitegevusteks on kokandus ja musitseerimine, kuna söök ja rütmid on sünnist saati hingelähedased olnud. Aeg-ajalt loen läbi mõne huvitava raamatu, kuna mõistust tuleb sama teravana hoida kui füüsilist vormi. Vahepeal putitan ka võõrkeeleoskusi ja püüan pidada sammu optimaalsete treeningmeetoditega, et keha terve tervena hoida ning jitsiga elu lõpuni tegeleda.

Mõned Steni võistlustulemused ka siia:

- Mitmekordne 3D Rulli võitja
- NLO Championships: BJJ / -88,3 kg valge vöö / 1. koht / Jyväskylä, Soome / 2013
- Finnish Open No-Gi / -85 kg valge vöö / 3. koht / Helsinki, Soome / 2013
- Munich International Open Jiu-Jitsu IBJJF Championship / -88,3 kg sinine vöö / 1. koht / Munich, Saksamaa / 2015
- Munich International Open Jiu-Jitsu IBJJF Championship No-Gi IBJJF / -85,5 kg sinine vöö / 2. koht / Munich, Saksamaa / 2015
- Finnish Open No-Gi / -85,5 kg lilla vöö / 3.koht / Helsinki, Soome / 2015
- Eesti Meistrivõistlused 2015 / -83 kg / 2. koht / Tallinn, Eesti / 2015