MMA Blogi: Kui palju valu on valus?

Valu ja tippsport käivad käsikäes – töötamine üle anaeroobse läve, lihasvastupidavuse treenimine või kasutamine võimekuse piiril, kokkupõrked vastase ja matiga, järgmise päeva hommikud tugeva treeningtsükli järel, võistlustele järgnev hommik ning aeg-ajalt ette tulevad vigastused, mis võivad mõnikord samuti rõvedalt valulikud olla.

„Everyone has their own things they are worried about, but it tends to be everything except getting punched in the face," on öelnud UFC võitleja Amir Sadollah. Vaata Fightlandi videost, millised hirmud on maailma tippvõitlejatel enne matši ning kui palju need on või ei ole seotud füüsilise valuga:

Mis on selle kõige mõte? Miks on inimene valmis tekitama endale nii palju füüsilist valu? Kas peaks tekitama endale sellises koguses valu? Kui palju valu suudab inimene taluda? Kas on olemas hullemaid asju kui füüsiline valu?

Päris palju dramaatilisi küsimusi, mis nüüd, kui olen need siia kirja pannud, tunduvad kuidagi karmimad kui tegelikkuses, minu igapäevaelus. Võib-olla see, kuidas mina nüüd seda siin mustvalges kirjas tajun, on sama, nagu kõrvaltvaataja tajub minu tegemisi ning mille tulemusel tekib soov küsida: „Miks sa seda teed? Kas sul valus ei ole?" See on ses mõttes huvitav, et kui kõrvaltvaatajal tekib minu tegemisi jälgides taoline küsimus esmajärjekorras, siis minu jaoks ei ole see teema sporti tehtes ei olulisuselt ega tähelepanult esimese, teise ega ka kolmanda hulgas. Sama võisite näha ka postituse alguses olevast videost.

Valu ei ole elusolendite jaoks midagi eriskummalist - lapsed (ja ka täiskasvanud) õpivad läbi valu, uue elu ilmaletoomine olevat põrgulikult valus ning elu pahupoolelt - sõjad ja vangilaagrid on näidanud, et inimesed suudavad taluda väga suurtes kogustes valu. Iga inimene kogeb oma elus vähemal või rohkemal määral valu - see ei ole midagi unikaalset, mis oleks reserveeritud vaid sportlastele. Sportlase jaoks on valu lihtsalt üks valitud tee loomulikke osi - et oma eesmärkideni jõuda, peab seda taluma. Kuigi valu on osa katkiminemise ja vigastuste saamise protsessist, on see ka osa tugevamaks saamise protsessist.

Miks sellised eesmärgid? Kogu ühiskond liiguks justnagu teises, mugavuse ja heaolu suunas - miks on inimesi, kes püstitavad eesmärke, mida on võimalik saavutada vaid läbi enesepiitsutamise? Sest midagi muud ei osata teha? On vaja raha teenida? Kui jumal jagas mõistust, olid sportlased trennis? Kõik mingis mõttes õiged vastused - kui pühendad millelegi palju aega, siis saad selles asjas paremaks ja võrdeliselt (või siis päris mitte võrdeliselt) sellega oled mingites muudes asjades halvem. Raha on ka vaja teenida. Ja võib-olla pole see olnud teadlik valik - lihtsalt läks sedasi. Aga siin on veel tahkusid. On inimesi, kes tunnevad, et nende eneseteostusvajaduse tippu kuulub saavutus läbi suure füüsilise ja psüühilise pingutuse - läbi millegi talumise, mis paljude jaoks tundub talumatu. On neid, keda innustab olla milleski maailma parim ning tee selleni on lihtsalt ... tee selleni. Mitmete jaoks on ala ise kütkestav - mida rohkem sellega tegeldakse, seda lummavamaks saavad detailid, nüansid, probleemide lahendamine, taktikalised valikud. Näiteks vabavõitluses on ka palju neid, kellele lihtsalt meeldib võidelda, ja see ongi kogu põhjus. Leidub sportlasi, kelle jaoks see on eneseületusprojekt - on valitud midagi, mille ees on olnud hirm või mis on tundunud üle mõistuse väljakutsuv ning et inimesena tugevamaks saada, tuleb see kõige jubedam asi ära teha. Ja on neid, kes arvavad, et füüsiline maailm on oluline ning meie liigi või rahva jätkumiseks on vaja olla ise tugev ning saada tugevaid järglasi - tänapäeva tippsport on selles osas tõenäoliselt küll „kerge" ülepingutus, aga seistakse siiski samade väärtuste ja tõekspidamiste eest. Neid põhjuseid on kindlasti veel - selliseid, mida ma siin ei loetlenud ning ka selliseid, mille peale ma isegi ei suuda tulla.

Füüsilisest valust märksa suurem väljakutse on psüühilise surve talumine - kui su oma mõistus hakkab sulle trikke mängima, et tugevast pingutusest välja saada. Osadel inimestel on see piir madalamal - umbes selle koha peal, mida võib defineerida laiskuse ja lodevusega :) - teine äärmus on piiril, kus needsamad trikid on vajalikud selleks, et inimene jääks ellu - kui kehale muudmoodi selgeks teha ei saa, et nüüd tuleb töötamine lõpetada, sest muidu on manalateed minek, siis tuleb näiteks teadvus välja lülitada. Kehal on väga palju mehhanisme, et end elus hoida ning kui treenitud keha ja vaim on otsustanud endast kõik välja anda, siis võib see päris ohtlik olla, sest on õpitud neid mehhanisme ületama - ebamugavustunne lihastes, kerge hapnikupuudus, janu, kõmisev pea, tundetus, kõige sellega kaasnev stressitunne jms, sellest kõigest on võimalik tuimalt üle sõita - olgu see siis sporti tehes või ka näiteks oma või mõne oma lähedase elu päästmiseks.

Siit edasi on olemas veel üks tasand, mis on ebamugavam kui füüsiline valu ja psüühiline surve - see on läbikukkumine, endale kaotamine. Kui tegeled spordiga, siis pole vaja palju aru, et mõista - see on tegevus, kuhu kaotamine on sisse kirjutatud. Praegu toimuva kergejõustiku MM-i stardinimekirjas oli koos Rasmus Mägiga ~40 sportlast (teadjamad, täpsustage) - mustvalgelt võttes teeb see ühe võitja ja 39 kaotajat. Šansid pole väga head, või mis? Aga seal kõrval on veel teine dimensioon - endale püstitatud eesmärgid, endast maksimumi andmine, vaadata peeglisse ja öelda, et oled teinud kõik endast oleneva - ja tõesti, mitte 90%, mitte 98%, vaid KÕIK! Ja see jõuab ringiga tagasi algusesse - arvestades inimvõimete piire, nii palju kui see meile teada on, nõuab endale püstitatud eesmärkide saavutamine ja endast maksimumi andmine väga suures koguses valu talumist. Olenemata erialast. Ka spordivälises elus.

Vastused lugejate küsimustele

I. (18.08.2015 16:52)

Hetkel on Sinu profikontol 8 võitu, 2 kaotust. Kuidas hindad, et mitu matši peaks aastas tegema, et end pildil hoida ning et oleks veel reaalne nt. Bellatori või UFC'sse jõuda. Olen märganud, et pürgivad tähed teevad reeglina aastas 3-4 matši. Nt. Jorgen Matsi puhul torkas ka silma, et kui oleks olnud ikkagi soov tippu jõuda, siis oleks pidanud oluliselt tihedamalt puuris käima, aga eks prioriteedid olid tal ilmselt ka vähe teised. Sinu prioriteediks on nüüd 100% MMA'le pühendumine, et kuidas hindad?

Jah, 3-4 matši aastas oleks optimaalne. Samuti peab meeles pidama, et sama palju kui profivabavõitlus on sport, on see ka äri, kus lisaks sportlikele saavutustele loevad ka muud tegurid. Seega - lisaks raskele tööle saalis ja eeskujulikele etteastetele areenil peab olema õigel ajal õiges kohas ning ka õnne on vaja.

Lõpetuseks - kui huvi, siis Fightlandist leiad veel palju huvitavat videomaterjali sportlaste-võitlejate kohta, mis päris meeldivalt tarbitavaks tehtud: kuidas spordini jõuti, miks võideldakse, millised on meeleolud enne ja pärast matši, kuidas treenitakse, mida inimesena väärtustatakse: VEEB ja YOUTUBE.