MMA Blogi: Kui palju ma olen valmis viga saama?

 (2)
Vaikus enne tormi. Carelia Fight, Soome: Tõnissaar (seljaga) vs Larkin (september 2015).
Vaikus enne tormi. Carelia Fight, Soome: Tõnissaar (seljaga) vs Larkin (september 2015).Foto: Kris Süld

Sel korral sain sotsiaalmeedia kaudu ühe eriti põhjaliku lugejaküsimuse - vigastustest taastumise teemal. Palusin teema võimalikult sisukaks edasiandmiseks küsimused mulle intervjuu vormis kokku panna. Küsimuste autor on Brasiilia jiu-jitsu harrastaja ja ajakirjanik Laura Mallene.

Murdsin hiljaaegu võistlustel pindluu. Nii hullusti, et vajasin operatsiooni. Vigastus hoiab mind matilt eemal vähemalt kolm kuud. Sellega on väga keeruline toime tulla, masendus tuleb vägisi peale. Kuidas Sina vigastusega hakkama saad?

Vigastus on minu jaoks üks paljudest probleemidest, millega sporti tehes tuleb tegeleda. Mingis mõttes on vigastused sportimisse sisse kirjutatud - nagu erineva raskusega treeningtsüklid, toitumise jälgimine, puhkepäevad ja võistlused. Sellise mentaliteediga on mul vigastustega oluliselt lihtsam toime tulla, lülitades emotsionaalse osa suuresti välja. Muidugi võib vigastus mõnikord tekkida väga halval hetkel - näiteks vahetult enne võistlusi või teinekord saan mitu vigastust järjest, mis halvab juba pikema treeningtsükli. Selline olukord ajab meele mõruks küll ja mis seal salata, on kordi, kui olen pärast trenni autosse istudes lihtsalt paar minutit vihast pursanud või pisara poetanud. Aga selle paari minuti möödudes on emotsionaalne osa läbi elatud ning edasi saab minna ainult paremaks. Võtan oma uue olukorra omaks ning mängin plaanid treeningutel ja elus vastavalt ümber. Arvan, et juhtunu kiire aktsepteerimine ning olukorra „uueks normaalsuseks" defineerimine ongi minu jaoks edu võti - kui jalgu kasutada ei saa, on üldfüüsilistel treeningutel järgmised kolm kuud lõuatõmbe ja köiest ronimise kava ning matil teen asju istudes või väga isoleeritud asendites. Kogu tegevus, mis kulub vigastusest taastumisele, on treening nagu iga teine.

Seotud lood:

Kui palju oled saanud oma karjääri jooksul vigastusi? Milliseid?

Läksin kord perearsti juurde, kui toimus andmebaaside uuendamine - kasutusele võeti uus arvutisüsteem, mille abil vähendati paberkandjatel olevate haiguslugude hulka. Selleks, et minu kohta seal lugu avada, oli vaja panna kirja ports baasinfot. Nii antigi mulle ette mõned leheküljed ankeete. Ühe lehe pöördel oli küsitud minu varasemate vigastuste jms kohta ning vastamiseks jäetud neli rida. Põrnitsesin natuke seda küsimust, seejärel vastuseruumi ning pöördusin õe poole: „Vabandage, kui tõsised vigastused ma siin üles lugema pean?" „Noo, mida põhjalikumalt vastate, seda parem info meil Teie kohta olemas on - võiksite ikka võimalikult täpselt vastata," sain vastuseks. Järgnes väike mõttepaus. Seejärel uurisin tõsisel ilmel, et äkki oleks õel võimalik lasta arvutist välja üks suuremõõduline inimese joonis, kuhu märgiksin ristiga peale kõik vigastada saanud kohad koos selgitustega ning mille võiks siis ankeedi juurde lisana jätta :)

Vigastusi on olnud ikka omajagu, aga noa alla pole ma pidanud minema (veel) kordagi. Suuremad asjad, mis kohe meenuvad: üks katkine kämblaluu, põlvede külgmisi sidemeid olen omajagu osaliselt rebestanud, paaril korral olen hüppeliigeste piirkondi tugevamalt väänanud-põrutanud, mõned luupõrutused on olnud, roided on pihta saanud, peamiselt maadluses, ning jah - maadlejakõrvad on ka :)

Siin üks lukumaadluse võistlustel saadud põlve külgmiste sidemete osaline rebend (august 2009), mis ilusti videole jäi (vigastus leiab videos aset 3:40 peal). Väsimus oli sees ning vastane liikus äkitselt minu jaoks ootamatus suunas. Mina sinistes pükstes:

Milliseid vigastusi pelgad kõige enam?

Kindlasti on pea see, mida katsun kõige vähem löökidele ette jätta. Õnneks ühtegi nokauti ma kogema pole pidanud. Sealt edasi on aga kõik ülejäänud vigastused omamoodi rõvedad - ühed ei lase teha ühtesid, teised teisi asju. Mõnedel vigastustel on väga konkreetne algus ja lõpp, teised aga vinduvad pikemalt ning saavad mitu tagasilööki, enne kui suudan need lõplikult välja ravida. Elukutselise sportlasena on kogu see teema minu jaoks mõnevõrra matemaatilisem ning vähem emotsionaalne. Kõike mõõdetakse peamiselt läbi aja, mil vigastus matilt pingile surub või laseb asju teha piiratud mahus. Kõige selle juures tuleb mõelda ka võimalikele järelnähtudele - kas vigastus on võimalik täiemahuliselt välja ravida või peab tegema pikka aega rohkem tööd, et nõrgem koht järele aidata. Ja eks kusagil kuklas on ka n-ö vigastuste üldskoor - kui palju ma olen üldse midagi tehes valmis viga saama ja vigastuste väljaravimisega tegelema. See viimane on kindlasti väga individuaalne.

Ronda Rousey ütles intervjuus, et oma esimeses UFC matšis Liz Carmouche'iga oli ta väga raskes olukorras ja mõtles, et pigem saab raskelt vigastada, kui kaotab. Kus jooksevad Sinu piirid?

Ma ei ole matši ajal kordagi tunnetanud, et mu elu või tervis oleks ohus - vähemalt sellises mahus, et sellel oleks mu elukvaliteedile olulisi tagajärgi. Sealt edasi on kõik ravitav - seega jah, ka minul on matšis kindlasti võidujanu suurem kui hirm vigastada saamise ees. Muidugi on „raske" erinevate inimeste puhul erinev - põlve ristatisideme lõhkumisest taastumine on pikk (~aasta), aga korraliku taastusravi puhul saab seejärel spordiga täismahus jätkata. Poksiga põrutatud kämblad löömist segada ei pruugi (või noh, kannatab ära), aga kumulatiivselt kogutud põrutused võivad veel pikka aega pärast sportlaskarjääri lõpetamist kummitada. Selliseid näiteid on palju ning võta sa kinni, mis sellest komplektist on hullem.

Kui oluline on vigastusperioodil füüsiliselt aktiivseks jääda?

Füüsiliselt aktiivne olemine on ellusuhtumine või eluviis (nagu ka laiskus ja lodevus :) ) - seda ei takista mitte miski, kui ei ole just 24/7 voodirežiimile pandud. Kui tahad hoida sportlikku vormi ja tunnetust, on üldise ja spordispetsiifilise liigutamisega jätkamine ülioluline. Mõnikord on muidugi hea ka natuke täielikult puhata, teemast välja tulla, aga see ei saa kesta igavesti.

Kodune üldfüüsiline treening improviseeritud vahenditega (detsember 2011). Foto: erakogu

Kuidas ja millega asendad vigastusperioodil erinevaid treeninguid?

Kui vähegi on võimalik ja lubatud liigutada, siis midagi saab alati teha. Natuke üle aasta tagasi jagelesin ühe põlvevigastusega - erialaselt kasutasin seda aega näiteks poksitehnika lihvimiseks, mida tegin istudes (VAATA VIDEOT). Kui Sten Saaremäe oma parema käe randmeoperatsioonist taastus, tegi ta üle kahe kuu poksi tehnikatrenne ainult esimese käega. Alati on võimalik vigastatud piirkond isoleerida ning leida võimalusi millegi treenimiseks-liigutamiseks.

Kuivõrd mõttekas on vigastusest hoolimata valu taludes trenni teha?

Lollusi teha ei ole mõtet. On vigastusi, mille puhul on liigutamine valu piiril või läbi valu lubatud, ning on vigastusi, mille puhul tuleb vältida vigastuse piirkonnas igasuguse valu tekitamist. Mis on sinu jaoks õige, seda peab ütlema sulle arst või füsioterapeut. Samuti tuleb vaadata eesmärke - harrastussportlasena ei ole taastudes oma piiride kompamine sageli õigustatud. Elukutselise sportlasena võib teatud olukorras võimalus taastuda nädala jagu kiiremini saada piisavalt oluliseks, et kaaluda üles risk, mis tekib koos selleks vajaliku agressiivsema taastumisplaani kasutuselevõtuga. Kui arst või füsio just kindlalt „EI TOHI!" ei ütle, siis mina eelistan oma vigastustega tegeleda pigem agressiivsemalt - vajadusel läbi valu ning piirkonda tugevamalt koormates. Seni on see end minu puhul õigustanud.

Ma ei ole kindel, kas suudan tagasi võistlusmatile minna sama julgena nagu enne luumurdu. Kuidas tundsid end pärast vigastusi - trennis, võisteldes? Kuidas ületada hirm uue vigastuse ees?

Olenevalt vigastuse tõsidusest on alalhoiuinstinkt mõnda aega ikka suurem jah - ei kiirusta värskelt taastumas või taastunud kehaosasid tugeva koormuse alla või keerulisemat koordinatsiooni nõudvatesse oludesse panema - isegi kui arst on oma heakskiidu andnud. Samas teeb võistlustel tekkiv adrenaliin siin päris suured korrektuurid ning paneb nii mõnegi probleemi ununema.

Treeningutel pole see teema mul kordagi probleemiks saanud - olen seda alalhoiuinstinkti aktsepteerinud ning oma tegemisi matil sellest tulenevalt kohandanud, kuni ühel hetkel on tunne märkamatult kadunud ja saab esialgsel kujul jätkata. Mõni vigastus muudab aga mängu-stiili jäädavalt. Vabavõitluse puhul on see võimalik, kuna võitlejana on võimalusi rohkem kui näiteks sprinterina.

Carelia Fight, Soome: matš, mille pidasin tõsise jalalabavigastusega. Tol korral võetud risk õigustas end (september 2015). Foto: Kris Süld

Ma saan aru, et sinu puhul seisab matile minek alles ees. Arvan, et ette ei ole mõtet probleeme ise juurde tekitada - praegu keskendu taastusravile ja kui matile jõuad, siis tegeled sellega. Võistlustele mine siis, kui tunned, et oled valmis - harrastajana võid seda kasvõi 10 aastat oodata :) Enne seda võid mõne turvalisema treeningpartneriga näiteks proovimatše teha, et võistlustele mineku julgust samm-sammult taas üles ehitada. Samamoodi võid korraldada oma treeningpartneritega proovimatše, muutes võistlusreegleid endale turvalisemaks - oluline, et saaksid harjuda maksimaalse pingutuse ja sooritusega olukordades ning küll ülejäänud keha lõpuks järele tuleb.

Mida saab teha, et vigastusi ei tuleks?

Lõpuni vigastusi vältida ei ole võimalik - ei täiskontaktsetel võitlusaladel ega ka individuaalaladel. Enne seda lõppu on aga palju, mida igaüks ise ära teha saab. Alustuseks on vaja adekvaatset minapilti oma hetke võimetest, oskustest ja füüsisest - tugevustest ja nõrkustest. Seejärel tuleb hakata treeninguid vastavalt sellele planeerima - tegutseda tuleb targalt ning arengut planeerida samm-sammult. Paralleelselt paberile kirjutatud kava jälgimisega tuleb õppida ka oma keha kuulama ning aru saama, millal on väsimus lihtsalt laiskuse ilming ning millal on vaja paberil käigult korrektuure teha ning koju puhkama minna. Eks muidugi - harrastussportlasena on mõnikord endale raske õigustada vajadust panna treeningplaan paberile. Sellisel juhul peab olema kas hea kehatunnetus või väga hea treener, kes suudab sind kõrvalt jälgida ja nõu anda.

Kui harrastussportlastele piisab reeglina matitreningutest ning sealt tulevast füüsilisest koormusest, siis saavutussportlastel on matitreeningute kõrval oluline osa ka üldfüüsilisel treeningul - vastupidavus, jõud, plahvatus, kiirus. Olulisus väljendub lisaks tugevamaks saamisele ka terveks jäämisel - kui vastased on füüsiliselt tugevad, pead ka sina seda olema, et vältida lagunemist. Mõlemale spordiarmastajale on kindlasti suureks abiks aga ka ennetav füsioteraapia, sest paratamatult saavad ühed piirkonnad kehas olenevalt erialast suuremat koormust ning mõni koht võib jääda samal ajal tähelepanuta. Füsioteraapia aitab kehas tasakaalu säilitada (loe blogipostitust „Intervjuu Tauno Koovitiga: Otil on väljaspool areeni täiesti olematu valutaluvus.") ning on minu treeningkavas igapäevaselt sees.

Massaaž: Kõrgema Sõjakooli kadetid pärast rasket käsitsivõitluse treeningut kehahooldusega tegelemas (august 2014). Foto: erakogu

Kuivõrd Sa trenni tehes üleüldse vigastustele mõtled? Esmaabipakk on iga kord kaasas?

Kui mul midagi hetkel vigastatud on, siis ikka mõtlen - aga seda ainult võtmes, kuidas vigastatud kohale mitte uut pauku pihta saada või kuidas paranemist kiirendada. Rohkem ei mõtle ning kõige vängem ravim kotis on purk vaseliini :)

Päris raske oleks sporti teha, kui mustad vigastusemõtted pidevalt kuklas kummitaksid. Samamoodi oleks ka näiteks piloodina töötamine päris keeruline, kui lennu ajal iga natukese aja tagant turgataks: „Raisk, see kolakas võib ju tegelikult iga hetk siit taevast alla sadada!" ja ilma langevarjuta lennukisse sisenema ei oleks nõus :)

Kuulsin, et tüdruk, kellega võisteldes viga sain, on vähemalt sama suures masenduses nagu mina. Ta ei julge enam sparrida. Kuidas saad Sina hakkama, kui vigastad (ükskõik kas trennis või puuris) vastast?

Mõnikord järgneb lihtsalt ehmatus. Mõnel teisel juhul, kui tegemist on oma treeningpartneriga, järgneb egoistlikum mõte sellest, et nüüd on mõneks ajaks üks treeningpartner vähem või ei saa ta mõne aja jooksul päris kõike kaasa teha. Kui need tunded välja jätta, siis mingeid muid emotsioone need olukorrad ei tekita.

Millised on MMAs kõige enamlevinud vigastused?

Siinkoha tsiteerin oma füsioterapeudi Tauno Kooviti vastust eespool viidatud blogipostituses: „Igal spordialal on omad tüüpvigastused. Kuna vabavõitlus hõlmab mitut erinevat ala, ohustavad MMA-võitlejat kõikide nende alade vigastused summeeritult. Arvuliselt tekib vigastusi treeningutel rohkem kui võistlustel. Ilmselt tuleb see sellest, et treeningtunde on ka lihtsalt kordades rohkem. Tüüpilised vigastused on liigeseid stabiliseerivate sidemete traumad. Lihtsamalt öeldes tekivad võitluse käigus olukorrad, kus ületatakse liigeste anatoomiline liikuvusamplituud ja seetõttu vigastatakse esmajärjekorras sidemeid. Harvem esineb pehmekoe kontusioone või lihasrebendeid."

Hiljaaegu levis (sotsiaal)meedias video Rousimar Palharesest, kes hoidis lukke peal veel pärast seda, kui kohtunik matši katkestas. Palhares tekitas mitu vigastust. Kuivõrd sage on Palharese suhtumine?

Mina ei ole säärast suhtumist eriti kohanud. Eks sparringutel tuleb aeg-ajalt ikka mingisugust ärapanemist ette, aga mida kõrgem on sportlaste tase, seda sportlikumat laadi see ärapanemine on - kedagi lihtsalt jonni või põhimõtte pärast põrandale lüüa ei üritata.

Alistusi hoitakse peal vaid nii kaua, kui vaja. Carelia Fight, Soome (september 2015). Foto: MMAViking.com

Aitäh, Laura!