MMA Blogi: Kaalulangetamisjutud

 (5)
RAJU 13 kaalumine Tallinnas Solarise keskuses (aprill 2014).
RAJU 13 kaalumine Tallinnas Solarise keskuses (aprill 2014).Foto: MMA RAJU

Võistlusnädal on rahulik aeg, kui sa just Conor McGregor ei ole. Mina veel ei ole. Treeningkoormust enam ei ole, selle on asendanud ports rutiinseid tegevusi. Söögikogused jäävad aina väiksemaks, aga söömisest vabaks jääv aeg kasutamata ei jää – selle asemel jooksen pidevalt vetsu vahet nagu rase naine. Jah, need on veega laadimise rõõmud!

Kuna vabavõitluses võisteldakse kaalukategooriates, on kõige toimekam tegevus võistlusele eelneval nädalal kehakaalu langetamine. Mõne sportlase tavakaal on 2-3 kg, mõne oma isegi 7-8 kg suurem kui võistluskaal, ning on mehi, kes võtavad võistluseelselt kaalus alla selliseid numbreid, mida siinkohal väga välja öelda ei tahakski. Kaaluvõtmine ei meeldi kellelegi, aga kui süsteem on sellisena kord juba käima läinud, siis üksiküritajana rattalt mahaastumine on peaaegu võimatu. Nii siis ongi, et enne päris võistlust tuleb meil maha pidada veel üks lahing - võitlus kaaluga. Või nagu üks maadleja kord rammestunult saunast välja tammudes ning kaalule taarudes lausus: „Kõigepealt võistleme selles, kes kõige vähem kaalub, ning seejärel, kes suudab teise mehe pärast kõike seda kõige kiiremini seljatada!" Või midagi säärast. Kummaline sport igatahes.

Päris arvestatav osa kaalust võetakse viimasel hetkel enne kaalule astumist saunas vedeliku arvelt. Võib ka kuumas vannis. Ei puudu saunamaratonilt ka vee väljutamist soodustavad kostüümid - kummiülikonnad, mis iga võistluse eel kapist välja otsitakse.

Kaaluvõtt Venemaal, Lion's Fight 1 (märts 2012). Foto: Priit Mihkelson
Seotud lood:

Saunatamine toodab ka väga palju lugusid, mida järeltulevatele põlvedele oma kangelastegudest pajatades edasi anda - mõned neist on päris humoorikad, mõned kurbnaljakad ja ülejäänud lihtsalt kurvad.

Aga nüüd mõned kalamehejutud. Ei. Kaalulangetamisjutud!

1

Sauna reeglina üksi ei minda - kaalulangetamine on kurnav protseduur ning kui kaalulangetajal vähegi mõistust peas, on alati „kaine juht" kaasas. Kaineid juhte on muidugi erinevaid - mõnel juhul tuleb sauna kaasa kogemustega treener, teisel juhul väga hea sõber, kellel võib-olla sõbralik hool ning ihu ja hingega toetamisoskus suurem kui erialaste teadmiste pagas. Nii sattusin aastaid tagasi ühel väga pikal kaaluvõtul, kus võistluskaalu saamiseks tuli saunatada lausa eelmise päeva õhtul ja ka võistluspäeva hommikul, sõbra poole sauna. Saun oli tipp-topp, kuumus väga hea, just seal 65 kraadi juures, ning üldse oli kogu olemine päris hubane. Sõber oli supertoetav ning ronis juba alguses koos minuga lavale - mis see siis ikka ära ei ole, tema alustas ju värskelt, ilma igasuguse eelneva dieeditamise ja muu kamarajurata. Tunnid läksid, saunaintervalle aina kogunes. Mingi hetk avasime eesruumis arvuti ja panime komöödiaseriaali jooksma, et tühjusesse passimist leevendada. Saunal oli klaasist sein ja nii sai videot otse lavalt jälgida. Natuke hiljem näen, et sõber pole enam päris endine - muutub aina närvilisemaks ja saun enam väga naudingut ei pakku. Ja siis ühtäkki küsib, et mis ma arvaks, kui ta endale leevenduseks natuke õlut tooks. Ma juba harjunud, et saunatamine oli selleks hetkeks minu jaoks nii või naa ebameeldiv - las siis mees tarbib jahedat vedelat, sel ajal kui minul keel suulaes kinni ning iga asi, mis natukenegi vett meenutab, ajab mõtted ärevaks. Mõeldud - tehtud! Ja oli näha, kuidas tema olek läks tagasi meeldivamaks. Kohe väga meeldivamaks. Enne kui purk lõpule jõudis, oli semul vaja juba WC-sse minna. Saunast väljudes sirutas ta käe refleksist kiirelt minu suunas ja jättis purgi mulle hoiule - vist sõbralikust harjumusest, et saunaline kuivale ei jääks. Mina muidugi võtsin selle refleksist ilma midagi mõtlemata-ütlemata vastu. Nii ma siis istusin seal - pilt vedelikupuudusest tuhmistumas ning poolik õllepurk käes. Lihtsalt põrnitsesin.

Võistlus pärast õllepurgiga tõtt vaatamist, Brasiilia jiu-jitsu Eesti MV ja lukumaadluse SGL etapp. Tõnissaar maadlussärgis (aprill 2010). Foto: erakogu

2

Kaalu timmimine on kohati korralik täppisteadus - õigesti tuleb ajastada süsivesikutest loobumine, soolase toidu vähendamine, vedelikukoguse suurendamine, tahke toidu söömise lõpetamine jms. Mis seal salata - kui tahke toidu söömine lõpetatakse, on mõnel mehel suurimaks väljakutseks soolestiku tühjaks saamine. Päris nõme on istuda saunas ja võtta maha viimast poolkilo või kilo, teades, et see kõik võiks olla oluliselt lihtsam. Jah, mõnel läheb lihtsalt - keha kuivatamine kõhukinnisust ei tekita, teistel aga raskemalt. Ja siin tuleb appi apteegikaup - kõhulahtistid. Tootevalik on seinast seina ja võtab silme eest kirjuks. Kogenematu spordihing haarab riiulilt miskit kaasa: „Küll asja ära ajab!" Nii ka üks minu meeskonnakaaslastest. Käes on võistluspäevale eelnev õhtu ja natuke vaja veel kaalu maha saada. Egas midagi, paar tabletti sisse. Natuke aega läheb mööda, aga tulemus null. Kiire järeldus - kogus oli väike, paneme paar tabeltti juurde. Natuke aega taas möödas, tulemus ikka veel null. Kas julgeme veel mõne võtta? Võtame! Tulemus jääb taas nullilähedaseks. Järelikult tuleb vesi ikka välja higistada! Järgmisel päeval sportlane ilusti kaalus ning suurem osa kehamassi ka enne areenile astumist taastatud. Matš algab. Probleem aga suu kaudu manustatavate käsimüügis olevate lahtistitega see, et kunagi ei tea, millal need täpselt toimima hakkavad. Sel korral läks õnneks - kiire hakkas alles matši lõppedes, pärast võidu väljakuulutamist. Ja kiire jätkus veel ka koduteel :)

Kaaluvõtmisromantika Soomes, teel võistlustele - igal mehel oma mure (sept 2013). Foto: Ott Tõnissaar

3

Psühholoogiline võitlus toidust loobumisel võib enda peas mõnikord päris rängaks kujuneda. On teada-tuntud lood, kuidas sportlased ööl enne kaalumist endalegi teadmata lillevett joonud või lauale unustatud karahvini tühjaks teinud. Minul läks enne vabavõitlusega alguse tegemist nii, et õhtul enne kaalumist murdusin juba üsna täie mõistuse juures, ilma uneskõndimiseta. Saatsin kõik pikalt ja läksin külmkappi rüüstama. Emotsioon oli võimas, kergendustunne meeletu. Magu kurguni täis ja ülekaal korralik, tuli arusaamine, et oli, mis oli, aga võistlus nüüd selle jama pärast küll tegemata ei jää. Tol ajal saunatamist veel väga ei harrastanud, seega tuli vatid selga ajada ning õue jooksma minna. Kell oli kusagil 21-22 ning väljas südatalv, pea 20 miinuskraadi. Läbi mingi ime õnnestus paari tunniga päris suur osa kaalust Tartus Ihaste metsade ja Annelinna tänavate vahel maha joosta-võimelda, aga see riidehunnik, mis selleks selga tuli ajada, oli päris muljetavaldav. Uni tuli sellel ööl päris kergesti, mida alati kaaluvõtnuna ei juhtu. Hommikul andsin kaalule veel viimase lihvi. Puänt aga alles tuli - nimelt selgus kohapeal, et kaal näitas aiateibaid. Mõned mehed said ära kaalutud ning asi oleks nagu korras olnud, aga sealt edasi pani kaal ette ikka väga suvalisi numbreid. Kuna võistlus oli väiksem ja kõik üksteist ka enam-vähem nägupidi tundsid, lasti suur osa mehi kaalumiselt läbi treeneri ausõna peale :) Aga mis kõige olulisem, mina olin kaalus - ka nende aiateivaste järgi :)

Puhkepäev, kui kaalule ei pea mõtlema (juuli 2013). Foto: Ott Tõnissaar

4

2009. aastal käisime Portugalis Brasiilia jiu-jitsu (BJJ) Euroopa meistrivõistlustel. Mul läks hästi, sain absoluutkaalus siniste vööde arvestuses pronksi. Teekond selle medalini oli aga pikk. Sellega seoses on mul tegelikult kaks teravat kaaluvõtulugu, aga üks väga trükimusta ei kannata - vähemalt täna veel mitte. Teine õnneks kannatab!

Võistluspäeva hommikul olime enam-vähem kaalus, tunne oli hea. BJJ eripära on aga see, et kaalumine toimub vahetult enne esimest matši - hetk enne matile astumist. Ühelt poolt on see hea lahendus üritamaks kaalulangetamisi kontrolli all hoida - võid ju loosiga saada esimeses ringis kergema vastase, kellega suudad ka kurnatuna matši ära teha, aga samas võid saada ka tugeva vastase, kes sinust viimase välja võtab. Kas oled valmis riskima? Osad on, osad pigem mitte.

Võistlusala oli suletud ala, kuhu pääsesime ainult enda matši eel. Ametlik kaal oli võistlusala sees vahetult mati ääres. Võistlusalalt väljas oli kontrollkaal, et saaksid veenduda asjade plaanipärases kulgemises. Portugalis läks aga kontrollkaal katki. Korraldajatel oli sellest üsna suva - suurvõistlus, sebimist palju ning asjameestel ka Portugali-Brasiilia asjaajamismentaliteet. Öeldi, et ei ole neil väga aega sellega tegeleda ja jutul lõpp. Meie jaoks oli siis olukord järgmine: kui oled kaalus, saad matile, kui ei, on kojusõit. Kuna viimane variantidest eriti apetiitne ei tundunud, ei jäänud muud üle, kui hakata kilosid maha higistama. Ja lihtsalt higistada nii palju, kui suudad, sest tõehetk on enne matile astumist. Veel üks samm, veel üks ring, veel üks hüpe. Taaskord oli õnn ja jõud meie poolel - puidust laevad, rauast mehed - minul läks isegi nii hästi, et võtsin üle ainult 400 g. Võistkonnakaaslasel läks natuke kehvemini - tema pingutas üle 1,2 kg võrra, mida on ikka väga palju, kui seljataga on pikem kaaluvõtt.

Võistlus enne võistlust - matšieelne kaalulangetamine, Brasiilia jiu-jitsu EM (veebruar 2009). Foto: erakogu


Vastused lugejate küsimustele

Möögu (25.08.2015 14:30)

Ott, kuidas sul on võimalik 100%-liselt MMA-le keskenduda? Mõtlen, et kust su sissetulek tuleb, et stressivabalt spordile saaksid pühenduda?

Põhiosa minu eelarvest tuleb sponsoritelt - see võimaldab stressivabamalt spordile pühenduda. Täpsemalt selle kohta saad lugeda blogi esimesest postitusest: http://sport.delfi.ee/news/voitlussport/mmablogi/mina-olen-ott-tonissaar-elukutseline-voitleja?id=71950489 - suurem osa infost on alapealkirja „Minu inimesed" all.