MMA Blogi: Kaalulangetamisjutud (teine osa)

 (5)
Küll harva, aga juhtub ka nii, et võitlussportlased käivad saunas oma vabast tahtest. Tagant ette: Anton Kuivanen, Mika Hämäläinen, Juho Valamaa, Ott Tõnissaar (juuni 2015).
Küll harva, aga juhtub ka nii, et võitlussportlased käivad saunas oma vabast tahtest. Tagant ette: Anton Kuivanen, Mika Hämäläinen, Juho Valamaa, Ott Tõnissaar (juuni 2015).Foto: erakogu

Eelmisel võistlusel sai taas kord kogetud, et kaalulangetamine on meie spordiala juures üks täiesti omaette ettevõtmine, võiks isegi öelda, et eraldiseisev ala. Võib juhtuda, et võitlus ise on oluliselt väiksem väljakutse kui õigesse võistluskaalu saamine. Taani matši kohta muidugi nii öelda ei saa, aga ega too kaalulangetamine seal miski meelakkumine küll olnud.

Kelle jaoks teema võõras, leiab lühikese sissejuhatusse varasemast postitusest „Kaalulangetamisjutud". Veel lühemalt - üheks kaalulangetamise vahendiks on vee väljutamine kehast saunatamise abil. Saunatamine toodab ka väga palju lugusid, mida järeltulevatele põlvedele oma kangelastegudest pajatades edasi anda - mõned neist on päris humoorikad, mõned kurbnaljakad ja ülejäänud ... lihtsalt kurvad.

Lugu sellest, kuidas kaalulangetamine Taanis meelakkumine ei olnud

Kuigi kõik läks justnagu plaanipäraselt - tugevam dieet algas õigeaegselt, veega laadimisel ei tekkinud probleeme, stress ei hoidnud kaalu kinni, vahekaalumiste numbrinäidud olid head jms -, keeras sel korral väikese käru üldfüüsiliste treeningute muutunud ülesehitus, mis kasvatas mulle natuke lihasmassi juurde. Seda mõistes võtsime kaalumispäeval (päev enne võistlusi) sauna minnes kohe veidi agressiivsema lähenemise, teades, et õigeks ajaks võistluskaalu saamiseks tuleb sel korral saunas tõenäoliselt tõsisemalt pingutada. Ei midagi võimatut, aga ilma tugeva pingutuseta miskit kätte ei tule.

Seotud lood:

Saunatasime kohalikus, Taani ühes nimekaimas maadlusklubis Thor. Lükkasin kummiülikonna selga ja ronisin lavale koos Valloga, kes võttis esmakordselt nõuks kogu minu saunamaratoni sel korral täismahus kaasa teha - küll ilma kummiülikonnata, aga vett ei tarbinud tolle 6+ tunni jooksul kordagi temagi. Kui olime paarkümmend minutit laval istunud, pistis ukse vahelt pea sisse üks maadleja-treener, kes just saalis kehalise kasvatuse tundi läbi viimas: „Mehed, tüdrukutel lõpeb kohe kehalise kasvatuse tund ning nad tulevad nii umbes 10 minuti pärast pesema. Ma annan teile teada, kui nad tulevad ja siis lähete saunast nii kauaks välja, kuni nad oma pesemised ära teevad?!" (Jah, saun asus naiste riietusruumis). Tegime Valloga peas kiire matemaatika ning ega meil saunatamiseks just ülearu aega käes olnud: „Ega neil sauna ei ole vaja ju? Äkki teeks nii, et me istume seni siin saunas, kuni nad oma asjad ära ajavad ja lahkuvad? Meil päris palju kaalu vaja võtta ning meeleldi väljas jahedas pikemalt järjest ei istuks." Treener mõtles korraks ja nõustus. Lisas veel, et annab siis meile märku, kui tüdrukud lahkunud on. Selle jutuajamise hetkel olime saunas istunud 10, võibolla 15 minutit.

Läkski 10 minutit mööda ning eesruum oli sebimist täis. Meil selleks hetkeks 20-25 minutit saunas istutud ning kuna see oli esimene ring laval, siis enesetunne väga hea. Sealt edasi hakkas aga aeg venima - veel kümmekonna minuti möödudes kolisime laval aste allapoole, kuni õige pea olime mõlemad põrandal sorakil maas. Kuulsime, kuidas viimased dušid keeratakse kinni ning tundus, et suurem osa tüdrukuid on juba lahkunud. Meil hakkas hingamine tasapisi raskeks muutuma ja tundus, et tunneli lõpus kumab valgus. Möödus 3 minutit ... ja kogu trall algas otsast peale - mingi seltskond sadas taas riietusruumi sisse ja dušid pandi huugama.

No kaua võib pesemine pärast kehalise kasvatuse tundi aega võtta?!?

Octagon Athletes, Taani: meie saunatseremoonia läbiviija / kehalise kasvatuse õpetaja Sharafmal Sediqi oli samadel võistlustel ka ise areenil (november 2015). Foto: Morten Schrøder

Lõpuks saime saunast välja - väga palju puudu ei olnud, et toosama kohalik treener oleks pidanud meid saunapõrandalt kokku kraapima. Esimese saunaintervalli kestuseks tuli 1 tund ja 10 minutit. Tavapäraselt istutakse kaalu langetades laval 10-20 minuti kaupa, seega võib meie nõuks võetud lähenemist vast mõnevõrra agressiivsemaks nimetada küll :)

Kokkuvõttes kestis kogu saunatamine 6+ tundi, millest puhast saunaaega tuli 4+ tundi. Kaalu sain 2 minutit enne tähtaja kukkumist. Vallo samuti! :)

Lugu sellest, kui vähe on elus õnneks vaja

Sel korral võistlesime Soomes ning mina olin treenerina kaasas. Sündmuste toimumiskohaks taas kord saunalava. Kaalumine õhtul kl 19, kuid selleks ajaks sportlane kaalu ei saanud - pingutas, kuidas jaksas, aga kaal maha ei läinud. Mõnikord juhtub, et higi eritumine lihtsalt jääb toppama. Läksime pärast ametlikku kaalumist sauna tagasi (kl ~20) ja ega suurt muud teha olnudki, kui tuima näoga edasi intervallitada. Enesetunne oli juba päris hapu - vahepeal läks jääkuubik suhu, et pilt ikka selge püsiks, ning endal tuli temaga kogu aeg koos saunas istuda ja juttu ajada, et sportlase meel väga nüriks ei läheks.

Kuna pikaleveninud kaalulangetamine saunas oli energia päris nulli tõmmanud, hakkasime väikeste koguste kaupa külmpressitud kookoserasva sööma - selleks puhuks hea toit, sest väga väike kogus kookoserasva sisaldab palju energiat, mis imendub üsna ühtlase tempoga ja hoiab seega enesetunde ja tuju ühtlaselt parema. Aeg läheb ja läheb, aga kaal langeb vaevaliselt. Veel üks lusikatäis kookoserasva ja siis veel üks. Mõttest käis juba läbi, et tõstame käed üles ja lõpetame selle pulli ära - kusagile maale on tegemist sportliku pingutusega, aga kusagilt maalt on see juba lollus, millel võivad olla meditsiinilist sekkumist vajavad tagajärjed. Lõpuks oli kell 21.50 ning sauna sulgemiseni aega veel 10 minutit - sellest ajast üle minnes oleks järgmine kaalumisvõimalus olnud järgmise päeva hommikul kl 8.00. Minutid tiksusid. Ei leidu vist ühtegi inimest, kes sooviks sellises füüsilises ja vaimses konditsioonis öö läbi oodata, et hommikul kaalumisele minna - seda enam, et pärast kõike seda tuleb ju lõpuks matš ka ära teha. Kuid siis saabus jumalik puudutus.

Erinevad toidulisandid minu menüüs. Kookoserasv paremalt teine (veebruar 2013). Foto: erakogu

See, kuidas mõni toit või jook kellelegi mingis olukorras mõjuda võib, ei tea kunagi. Organismid on erinevad ning seda enam, et kaalulangetamise tingimused on päris ekstreemsed. Meie õnneks oli kookoserasv miskit, mida sportlase organism sel hetkel väga vastu võtta ei soovinud. Sportlane kargas lavalt püsti ja jooksuga vetsu. Ma pole näinud eales inimest, kes rõõmustaks nii tugevalt ootamatu kõhulahtisuse üle :D Ja kaalus ta oligi! Aga nüüd juba kaaludes üle kilo vähem, kui kaaluklassi ülemine piir lubas :)

Lugu sellest, kuidas Costa Rica võitleja prostituutidelt abi palus, aga mind see ei aidanud

Kolm aastat tagasi pidasin matši tšetšeeni vabavõitleja Musa Amagoviga. Võtsin heas usus enda suutlikkusse vastu matši, mis toimus 3 nädalat pärast RAJU. Ei, Rajul ma tookord ei võistlenud, aga ma korraldasin seda. See aga tähendas tohutul hulgal magamata öid, ületöötamist, pea peale pööratud menüüd, ülimalt kaootilist treeningrežiimi jms. Mingil põhjusel arvasin, et suudan sellest kolme nädalaga ilusti taastuda. Noh, esimene reaalsusekontroll tuligi saunas kaalu langetades.

Alla oli vaja võtta ikka omajagu ning lõpp läks aina vaevalisemaks. Samal ajal oli saunas ka Costa Rica võitleja Juan Barrantes. Mees oli nädala alguses Soome kohale lennanud, aga väidetavalt oli pikk lennureis ning suur erinevus Costa Rica ja Soome kliimas tema organismi segadusse ajanud, mille tagajärjel oli viiekilosest kaalulangetamisest saanud üheksakilone. Päris suur erinevus! Ma ei tea, palju tal saunas täpselt veel vaja langetada oli, aga ainus mälestus sellest mehest on, kuidas ta lamas täiesti liikumatult saunalava tagumises nurgas, kust aeg-ajalt kostis natuke kahtlane korin ja seejärel mantra: „Puta! Puta! Puta! Puta!"

Minul aga hakkasid asjad juba väga peenikeseks minema - saunataluvus langes järsult ning pikemaid kui 5-minutilisi saunas istumisi enam teha ei tahtnud. Väljas aga kippusin passima 10+ minuti kaupa. Aega enam palju ei olnud ja nii võttiski Vallo, kes taas kord mul treenerina kaasas, vastu otsuse - Ott tuleb sauna kinni panna! Mõeldud, tehtud! Mina sauna, Vallo ukse ette. Intervalli pikkust enam ei mäleta, aga tean, kuidas lugesin iga intervalli viimast viit minutit sekundi kaupa. Mäletan „3 minutit veel" tunnet ja mäletan „30 sekundit jäänud" tunnet. Saime õigeks ajaks kaalu.

Kõik, mis minust pärast toda saunarallit alles oli - vasakult: Musa Amagov ja Ott Tõnissaar ( november 2012). Foto: Antti-Latva Kyyny

Tunnetest rääkides ei olnud see veel lõpp. Kuna matš oli ülimalt raske ning juba teise raundi alguses oli kütusepaak täiesti tühi, tuli sama mentaliteet veel kord töösse lükata. Matši viimased kolm minutit olid tormised ja kui kuulsin Vallot nurgast hõikamas: „Kolm minutit jäänud!", tuli kohe kuklasse seesama saunas tekkinud aisting ning asusin sekund sekundi kaupa end matši lõpu suunas edasi suruma. „30 sekundit jäänud!" - 29, 28, 27, ... Ära tegime - võit kohtunike jagatud otsusega.

Cage 19, Soome: Tõnissaar (sinistes pükstes) vs Amagov (november 2012). Foto: Antti-Latva Kyyny

Lugu sellest, kuidas kõige parem saun on sisse lülitatud saun

Noh, see pealkiri jutustab enda eest juba ise :) Taas kord Taanis võisteldes avanes meil esmakordselt võimalus langetada kaalu aurusaunas. Ega me sellest võimalusest ise enne teadlikud olnud, aga mis teha - kui nii, siis nii. Tuli välja, et töötas - saun nagu saun ikka. Peale minu oli seal kuumakambris omajagu rahvast veel. Ühel hetkel hakkasid aga kõikidel meestel kaotatud kaalunumbrid maru pisikeseks jääma. Osad mehed lükkasid riideid selga juurde, teised hakkasid saunas intensiivsemalt varjupoksima. Kaalumise kellaaeg lähenes ning sel korral oli lepingus sees ka klausel, et kui sportlane õigeks ajaks kaalus pole, kaotab ta oma matšitasust X%, millest pool läheb vastasele ja pool korraldajale. Võitlusspordis päris tavapärane klausel, et distsiplineerida neid, kes ise asju natuke lõdvemalt võtma kipuvad. Tekitas natuke stressi küll. On see nüüd aurusauna mingi eripära?

Kõige targem mees seltskonnas oli aga taas kord Eesti treener Vallo Hannus või olid need samuti kaasas olnud Priit Mihkelsoni konsultatsioonid - täpselt enam ei mäleta. Igatahes läks Vallo hotelli administratsiooni uurima, ega keegi kurat pole sauna välja lülitanud. Mehed saunas ise päris täpselt ju öelda ei osanud, sest oli juba omajagu istutud ka. Tuligi välja, et võistluste korraldajal ja hotellil oli kokkulepe, mille järgi oli saun sees kindlast kellaajast kindla kellaajani. Nii tõmmatigi kella kukkudes juhe tuimalt seinast välja, mis nüüd Vallo veenmisel seina tagasi torgati.

Ei mäleta, kuidas teistel meestel läks, aga mina sain kaalu täpselt sel ajal, kui kokku lepitud.

European MMA, Taani: Tõnissaar (vasakul) vs Tashkilot (veebruar 2014). Foto: MMA Eesti

Vastused lugejate küsimustele - vastab Tauno Koovit

küsimus füsioterapeudile (25.11.2015 10:52)

Kas sporditraumatoloogia keskus eelistab mingil moel sportlasi ja nad pääsevad vastuvõtule eelisjärjekorras?

Rääkides otseselt füsioterapeudi vastuvõtule pääsemisest, siis meie keskuses on ravijärjekorrad nagunii väga minimaalsed. Postoperatiivsed ning ägedad traumad vajavad kiiremat reageerimist ja saavad aja vajadusel kasvõi samal päeval sõltumata sellest, kas tegemist on sportlasega või mitte. Tulebki siinkohal öelda, et vaatamata keskuse nimele ei ole sugugi mitte kõik meie patsiendid sportlased või sportlikult aktiivsed. Näiteks õlaliigese probleemid on palju sagedasemad vanemaealistel ja seotud hoopis kukkumisega.

Võistlussportlaste ravi eest tasub tihti alaliit, spordiklubi või EOK, seetõttu on nendega isiklikud kokkulepped ja vastuvõtud toimuvad mõnikord ka väljaspool tööaegu. See on võimalik tänu personali isiklikule huvile ja vastutulelikkusele. Igapäevase töö raames keegi kindlasti ravita ei jää.

oskar 26.11.2015 01:21

Tundub loetu põhjal väga huvitav eriala ja eluviis. Pole varasemalt palju kuulnud sellistest abilistest. Kas teid ei kajastata, teid ei ole piisavalt või teist ei teata piisavalt? Kas tulevastel noortel on antud alal perspektiivi (uusi sportlasi massiliselt peale ei tule, kogenud terapeudid figureerivad aastaid)?

Väga häid spetsialiste on kindlasti vähem, kui olla võiks ja seetõttu on noortel perspektiivi küllaga. Patsientide arusaam füsioteraapiast ja selle vajalikkusest tõuseb iga aastaga, nad oskavad rohkem küsida ja on ka ise terviseteadlikumad. Ka sporti ennast tehakse järjest rohkem, järelikult on ka enam vigastusi. Kindlasti tuleb kooli lõpetades veel palju iseseisvalt juurde õppida. Tahaksin siinkohal lisada, et hetkel pööratakse liiga palju tähelepanu erinevatele käelistele tehnikatele (manuaalteraapia, massaaž, nõelravi, teipimine, kümned erinevad venitusõpetused jne), samas unustatakse õppida funktsionaalset anatoomiat.