MMA Blogi: intervjuu Vallo Hannusega - „Kurat, siin lüüakse ju inimesi!"

 (2)
Vallo Hannus RAJU 13 peakohtunikuna (aprill 2014).
Vallo Hannus RAJU 13 peakohtunikuna (aprill 2014).Foto: MMA RAJU

Et kogu see blogindus siin liialt ühe mehe bändiks ei kujuneks, annaksin meeleldi sõna ka oma treeneritele. Leidsime, et kõige õigem oleks seda teha intervjuu vormis. Esimesena võtab tule enda peale Vallo Hannus, kes lisaks minu treenimisele on MMA asjamees nii alaliidus kui ka Tallinna spordiklubis 3D Treening.

Kui soovid Vallolt midagi teada saada, jäta küsimus kommentaaridesse. Nagu ikka, saavad kõik küsimused vastatud järgmise postituse lõpus. Intervjuuküsimused seadsid Vallole ritta Taavi Soorm, üks Eesti MMA ja BJJ käimalükkajatest, ning Ott Tõnissaar.

Vallo, oled Eesti vabavõitluse juures olnud ligi 9 aastat - kui nüüd õigesti mäletan, nähti Sind laiema avalikkuse ees esimest korda 2007. aastal Saku Suurhallis toimunud võistlusel Battle on the Baltic, kus tegutsesid vahekohtunikuna. Kuidas Sa vabavõitluse juurde jõudsid ning mis viis selleni, et hakkasid Eesti vabavõitluses üsna kiirelt päris suurt rolli mängima?

Tegelikult on mul vist küll juba kümme aastat täis, aga treeneri ja kohtunikuna tõesti veidi vähem. Asi algas sellega, et kuulsin Brasiilia jiu-jitsu (BJJ) tulemisest Eestisse ja võtsin, küll esialgu üsna skeptilisena, osa ühest Priit Mihkelsoni seminarist. Aasta võis olla 2005. Ma olin 1994/95. aastal näinud UFC esimesi üritusi ja sealt oli BJJ tuttav, kuid seda vaid läbi video. Nüüd oli võimalus ala ise proovida ja üllatas peamiselt videote põhjal õppinud meeste tase. Jäin treenima. Kuna tegelikult oli tegu MMA treeningutega, siis oli seal nii maadlust kui ka löömist. Minu püstivõitluse kogemused ja oskused olid teistest suuremad, õpetamine sobib mu süsteemse mõtlemisega ja trennide andma hakkamine oli sealt edasi mõneti loogiline. Oli vaja, et keegi seda teeks, ja olin valmis panustama.

Vallo Hannus suvises treeninglaagris poksi õpetamas (juuli 2015). Foto: Mardo Männimägi
Seotud lood:

Kohtunikutööni jõudsin sealt edasi samuti läbi selle, et oli vaja. Ega see mind iseenesest ju vaimustanud. See on ametikoht, millest räägitakse laiemalt ainult siis, kui midagi on halvasti, st kohtunik on alati loll, lihtsalt mõnikord paremal juhul veidi vähem. Kohtunikutöö paneb hindama ja mõistma ka kõikide teiste alade kohtunikke. Reaalsus erineb mõnevõrra tugitoolist kümnete korduste taustal targutamisest.

Räägi oma esimesest kohtunikukogemusest.

Esimene eredam mälestus on kindlasti Battle on the Baltics. Just meenutasime ühel päeval Otiga, et kas võis olla enne mingi punktikohtuniku kogemus, aga küsimus jäigi lahtiseks. Ei suuda enam meenutada. BoB oli iseenesest päris naljakas kogemus. Algselt kutsuti mind punktikohtunikuks ja siis selgus, et tegelikult ei ole ka ringikohtunikke. Mina ja Indrek Reiland hüppasime vette väga tundmatus kohas. Noh, keegi pidi ju hüppama. Üritusel olid segi kogemusega MMA sportlased ja inimesed, kes ei saanud üldse aru, kuhu nad sattunud on. Võistlus peeti nn A+ reeglite järgi, kus oli lubatud ka maas oleva vastase jalaga pähe löömine. Meelde jäi üks härra, kes peale esimese löögi pihta saamist hakkas köite vahelt välja pugema: „Kurat, siin lüüakse ju inimesi!" Kohtunikutöö tundus eelneva kogemuse täieliku puudumise kohta päris hästi välja tulevat nii minul kui Indrekul. Ott pidas matši Eesti praeguse tipp-poksija Ainar Karlsoniga, mille kägistusega võitis. Jorgen Matsil on vist siiani mõni kannajälg peetud BoBi matšist näos. Ma ei olnud varem tuttavat inimest nii lähedalt sellises raskes positsioonis näinud ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte Jorgenile juhtnööre karjuma hakata. Peamatšis kohtusid 135 kg ja 170 kg kaaluvad mehed. Matši lõpus ei seisnud püsti kumbki meestest. Võitja kuulutasin välja nii, et ta lamas maas. Sellist kino tänapäeval enam ei saa. Hindamatu.

Vallo Hannus vahekohtunikuna Battle on the Baltic peamatšis (jaanuar 2007). Foto: Fotki.ee

Milline oli Eesti MMA algusaegadel?

Algusaegadel oli selline UFC alguse olukord, kus paljud erinevad võitlusspordialad/klubid püüdsid ennast vabamate reeglitega spordialal realiseerida. Nii mõnigi löömisspordi või maadlusala heal tasemel harrastaja sai teada, et ühest alast üksi ei piisa. Minu BoBi kirjeldus annab ehk samuti Eestis ala algusest aimu. Tegelikult kujunes ikka väga ruttu välja arusaam, et MMAs on võimalik edukas olla, kui sa treenid nii, nagu seda spordiala maailmas treenitakse. Ehk MMA on eraldi täisväärtuslik spordiala, mitte küla jaanitule kannikate vahel pliiatsi pudelisse ajamine. Eesti tegi läbi sarnaseid arenguetappe, nagu UFC oli juba läbinud - alguses oli BJJ tehniline ime, mille harrastajad olid juba matši ette võitnud. Tänapäeval ei ole aga vaid ühe distantsi oskusega MMAs mitte midagi teha. Sellest on ka Eestis laiemalt aru saadud ja päris odaviskajad enam otse sportlikus vabavõitluses võistlema ei kipu.

Milline on Sinu roll Eesti vabavõitluses täna, milliseid ülesandeid täidad?

Töötan klubi 3D Treening juures treenerina. Kahjuks ühe klubi toimimiseks ja kasvamiseks ei piisa kaugeltki vaid trennide andmisest. Muid tegevusi jätkub kuhjaga, et klubi areng jätkuks, ja selleks on meil päris hea tiim.

Vallo Hannus (paremal) koos Priit Mihkelsoniga 3D Liiga sportlast juhendamas (juuni 2013). Foto: 3D Treening

Hetkel olen koos Ott Tõnissaarega Eesti Sportliku Vabavõitluse Liidu juhatuses. Treeninglaagrite korraldamine, kohtunike koolitamine, suhtlus IMMAFi suunal ja erinevate reeglite/nõuete arendus ja haldus - kõike vajalikku, millega tegeleme, ei jaksagi kokku lugeda ja loomulikult on alati ajast ja inimestest puudu. Ja lisaks kuulub mulle peamiselt võitlusspordile keskendunud portaal Raskesport.ee, mille sisu kirjutan peamiselt mina ise.

Kui palju Sa vabavõitluse peale nädalas / kuus aega kulutad?

Nädalas on mul minimaalselt anda kaks trenni, lisaks töö sportlastega. Kui juurde lisada liidu ja klubi asjade ajamine ning Raskesport.ee, siis kõige vähem kulub ehk 8 tunni ringis. Maksimaalselt kordades rohkem - mõne laagri ajal või võistlustega seoses.

Tallinna spordiklubi 3D Treening võtab uusi huvilisi vastu aastaringselt.

Sa teed seda kõike ju oma põhitöö ja pere kõrvalt - kuidas leiad aega ja kas pead ka oma perele valikuid põhjendama?

Eelkõige tuleb endale asjad ära põhjendada ja kui sa saad aru, miks sa midagi teed ja mida see sulle annab, siis on teistega juba väga lihtne. Samas põhitöö ja pere-elu minu tunnetuse järgi hoopis võidavad läbi puhanuma ja mitmekülgsema Vallo.

Mis asjaoludel Sa Otiga esimest korda kohtusid ja mis mulje ta tookord sulle jättis?

Mingit sellist esimest ja suurt kohtumist ma ei mäleta. Ilmselt kohtusime mõnes treeninglaagris või Tallinna trennis, kui rääkida meie esimesest jutuajamisest. Esimest korda nägin Otti teadlikult ühel Hokutoryu meeste korraldatud maskidega täiskontaktsel võistlusel võistlemas. Ott jättis alguses väga hüperaktiivse mulje. Tegelikult on tegu uskumatult kohusetundliku ja lausa pedantse inimesega. Ilmselt on mõnigi Otiga asju ajanud inimene kultuurišoki saanud, sest nõudlikkus teiste vastu ei jää alla nõudlikkusele enda vastu. Need omadused lihtsustavad minu jaoks koostööd oluliselt, sest alati on hea toimetada inimestega, kelle sõnal ja lubadusel on väärtus.

Ott Tõnissaar (vasakul) vs Henri Hiiemäe treeningsparring treener Vallo valvsa pilgu all (veebruar 2014). Foto: Mardo Männimägi

Otil on kokku viis treenerit ja see kooslus, kui nii võib öelda, on päris kirju - kokku on sattunud väga erineva kogemuse ja taustaga mehed. Milline on Sinu enda sporditaust ja millist rolli Sina Oti meeskonnas mängid?

Lapsena maadlesin ca 5 aastat judot. Kui järjekorras juba kolmas judo treeninggrupp lõpetas, siis kadus isu ära mingisse järjekordsesse algajate trenni minna. Sõbrad harrastasid sportkarated, pinginaaber Tanel Pärss ka lausa maailmatasemel, ja nii tekkis huvi selle ala vastu. Karatega (ja kõrvale Jaapani ju-jutsuga) jõudsin tegeleda klubis Nüke ehk kolm aastat, siis sain põlvevigastuse, mida kroonisid viis põlveoperatsiooni, ja minu suurem võistlusspordi harrastamine ilmselt sinna ka jäi. Judos ja karates on mul siiski võistluskogemus täiesti olemas. Sporti ei olnud ma aga nõus sellise pisiasja pärast nagu jalg kõrvale heitma ja tegelikult poksima õppisin ma alles peale jalavigastust. Aastatel1998-2005 treenisin koos paari põlvest tingitud pausiga Karl Lemani Poksiklubis Aleksandr Jegorovi juures. 2005. aastal liitusin BJJ/MMA ringkonnaga. Esiteks oli huvitav ja teiseks ei lubanud põlv enam regulaarselt poksitrenni teha. Mul on endal olnud elus fantastilisi treenereid ja ma olen neilt kõikidelt midagi õppinud.

Rollist tiimis. Minu tugevamad pooled on kindlasti MMA löömispool ja sellest omakorda kätetöö ning MMA taktikaline pool. Loomulikult ei saa seda viimast ilma arusaamiseta lukumaadlusest või püstimaadlusest, aga Oti tiimis on minu kanda püstivõitluse treeningplaan ja paljuski ka üldine taktikaline pool. Viimane sünnib loomulikult arutelude tulemustena, sest ükski sportlase arendamise teema ei seisa kusagil eraldi. Kui enda mõtteid teistele põhjendada ei oska, siis ei saa sa ka ise neist lõpuni aru. Seepärast on oma mõtete põhjendamine ja kaitsmine väga hea sanitar ebaolulise eemaldamiseks.

Kuidas töö teie meeskonnas üldse toimub? Olete ju kõik päevad läbi erinevate tegevuste peal ning lisaks elate ka erinevates linnades.

Eks Ott ikkagi reisib linnade vahet, et tiimi kõikide treeneritega ka vahetult koostööd teha. See ei ole reisimise ainuke põhjus - ära tuleb kasutada ka võimalikult palju sparringpartnereid ja ka nemad ei ela kõik ühes linnas. Kui treeneri nõuanded saab sageli ka telefonis ja e-mailis tehtud, siis sparringut mitte. Treenerite tiimi ühel lainel olemiseks on virtuaalne suhtlemine asendamatu - online treeningpäevik, Skype'i vestlused, mailid.

Konkurents UFC-sse jõudmiseks on tihe. Mis on Oti trumbid, mis tal tippu võimaldavad jõuda?

Töötahe on sportlase suurim anne. Mul on aastatega välja kujunenud hüpotees, miks spordis jõuavad tippu pigem tööloomad kui talendid. Inimesel, kes saavutab kõik raske tööga, on väga sügaval juurdunud arusaam ja harjumus teha tööd. Talent ei pea esialgu kõvasti tööd tegema, et teistest parem olla. Kui töömehed lõpuks talendi taseme kätte saavad, siis peaks talent hakkama tööd tegema, aga nüüd on ta äkitselt töömehe mängumaal ja keskmine andekas loobub. Loomulikult on olemas sportlasi, kelles on kokku saanud meeletu töövõime ja talent. Aga need ongi juba Usain Boltid ja Anderson Silvad.

Ott teeb kõvasti tööd kõikides distantsides. Maadluses on Ott võitnud medaleid Eesti meistrivõistlustelt Kreeka-Roomas. Kikkpoksis ja lukumaadluses on Ott nende alade Eesti parematele väga tasemel sparringpartner. Lukumaadluses on ta võistelnud edukalt ka Eestist väljas. Ma ei näe, et Otil oleks tehnilise baasi osas midagi puudu, et maailma parimatega UFCs võistelda. Aga UFCs võitude saavutamiseks peab kogu see tehniline baas üheks ajahetkeks realiseeruma väga heaks MMA soorituseks. Parimad trennisooritused tuleb viia võistluspuuri. Hetkel võib öelda, et fookuses on just erinevate distantside hästi koos tegemine - maadlemine löökide pealt, löömine olukorras, kus vastane võib sind igal hetkel maha maadlema tulla. Tipus ei piisa enam kolme distantsi eraldi korralikul tasemel valdamisest, hea MMA sportlase sooritus on tervik, kus ei ole mingeid rabedaid ümberlülitusi distantside vahel. Unustad lööma minnes maadluse või maadlema minnes löömise ja matš on kaotatud. Ott on teinud ära palju tööd, palju tööd on ees ja minu hinnangul on UFCs matšide võitmine täiesti reaalne juba täna.

Carelia Fight XI - pärast võitu: treenerid Vallo Hannus ja Kristjan Press koos Otiga (september 2015). Foto: Nestography / Nestory Lönngrén

Milline Ott sportlasena on? Kas Otti on lihtne treenida?

Kui inimesel on tahtmist, usaldust treeneri vastu ja natukenegi õnne tervena püsida, siis kõik muu on puhas lõbu. Nii ka Otiga. Otil on olemas usaldus oma tiimi vastu ja meeletu töötahe. Nii treenija kui ka võistlejana on Ott väga aeglane käimamineja. Mõnikord trennis saab mees alles viimases raundis ennast käima. Viimases matšis Soomes andsime Otile enne matši Kristjan Pressiga rohkem koormust, kui ta ilmselt reaalses matšis lõpuks üldse saigi. Lihtsalt et sportlane Tõnissaar üles ärkaks ja oleks puuri minnes 100% oma võimeid realiseerimas. Otsus oli õige ja võit tuli. Taanis peetud matš Ayub Tashkiloti vastu EUMMA meistritiitli peale sellesse sohu jäi. Ott oli puuris minu silmis ehk maksimaalselt 70%. See oli käest antud võit. Rituaalid enne matši on iga sportlase puhul ülimalt individuaalsed. Teine mees ei jaksaks peale Oti soojendust puuris enam midagi teha. Vaid pikem koostöö aitab õiged vahendid üles leida.

Carelia Fight XI - matšieelne soojendus Vallo Hannuse (lapasid hoidmas) ja Kristjan Pressiga (september 2015). Foto: Kris Süld

Kas tekib ka olukordi, kus treenerite arvamused vajalike tegevuste osas üksteisele risti vastu lähevad?

Loomulikult lähevad sageli mõtted rohkem või vähem risti. Aga meil ei ole tiimis halvas mõttes egosid, kes suruvad oma nägemust edasi vaid enda arvamuse pealejäämise nimel. Seni oleme aruteludes alati ühise kokkuleppeni jõudnud ja korduvalt on olnud ka juhuseid, kus treenerid jõuavad eraldiseisvalt sama järelduseni. Lisaks on tiimis kõik treenerid siiski mingi oma erineva teadmise ja kogemusega, mida kõik teised austavad ja huviga kuulavad.

Milline on Sinu elufilosoofia treenerina? Millest lähtud, kuidas lood süsteemi ning kuidas Sul õnnestub oma sportlastele kohale jõuda?

Nagu enne mainitud, peab sportlane minu tähelepanu saamiseks tahtma minu näpunäidete järgi paremaks saada. Kui ta mind ei usu või tal pole tahtmist pingutada, siis ei ole ka minul mõtet vaeva näha. Taganematu töömees jõuab kaugemale kui vinguv talent. MMA treenimine algab sisuliselt kolme distantsi tehnilise baasi omandamisest, mis on kõigi jaoks põhimõtteliselt sama - kikkpoks, püstimaadlus, lukumaadlus. Kui vundament laotud, siis saab hakata inimesi arendama nende nõrkusi ja tugevusi arvestades. Võistlussport on väga aus keskkond nii trennis kui ka võistlustel ja kogu aeg on võimalik analüüsida, mis osa soorituses areneb ja mida on kõige kasulikum järgmiseks arendada.

Vallo Hannus (vasakul) 3D Treeningu jõulupeol aasta vabavõitleja auhinda välja kuulutamas (detsember 2014). Foto: 3D Treening

Kas on veel mõni sportlane, kes Sinult võib-olla keskmisest rohkem tähelepanu saab?

Tähelepanu saavad kõik Eesti võitlusspordi sportlased, kes arvavad, et minul on neile midagi pakkuda ja kes soovivad kusagile jõuda ning on mulle tõestanud, et nad on valmis selleks ka vaeva nägema. 3D Treeningu sportlased on tähelepanu all igapäevaselt. Ainuke aktiivne proff on 3D Treeningus hetkel Alik Tseiko ja tema kõrval terve rida amatöörvõistlejaid, keda Ott oma ühes eelnevas blogipostituses ka mainis. Võimla poistest on hetkel Otiga koos kõige rohkem Tallinnas käinud Sten Saaremäe, aga Ott näitab mulle regulaarselt ka teiste Tartu pühendunumate meeste videosid. Sportliku vabavõitluse inimeste kõrval on aeg-ajalt sattunud minu arvamust arengute ja edasiste suundade kohta küsima ka mõni tasemel püstivõitleja. Võtan seda kui suurt komplimenti.

Oled ka alaliidu juhatuses. Milliseks hindad Eesti sportliku vabavõitluse hetkeolukorda? Mis on meie trumbid, millised kitsaskohad?

Saabunud on teatud mõttes argipäev. Ala uudsus on möödas, põnevusekütid on areenilt kadunud. Sellega seoses on toimunud tagasiminek võistlejate massi osas. Hetkel on kogu amatöörsport sisuliselt 3D Treening ja Võimla ning paar meest Pärnust. Teised klubid kas ei harrasta MMAd või ei harrasta seda sellel tasemel, et võistlema tulla. Hädasti on klubisid juurde vaja, aga selleks on vaja uute liidrite esileastumist. Me oleme võimelised Tartust ja Tallinnast tuge pakkuma, aga peab tekkima kohalik vedaja. See on vaade muredele. Tore on vaadata seda poolt, milline on meie liikmesklubides inimeste sportlik tase võrreldes algusaegadega.

Milline on Sinu motivatsioon kõike seda teha?

Konkreetsete sportlaste areng motiveerib, võitlusspordi areng motiveerib ja enda areng nende asjade sees motiveerib. Lisaks olen ma inimene, kes vajab oma ellu sisuliselt erinevaid väljakutseid. Ma olen sellele mõelnud, et kui mul oleks võimalus sportliku vabavõitlusega tegeleda nii, et see mind ära elataks, siis oma tööst tehnoloogiasektoris ma kindlasti täielikult ei loobuks. Võib-olla teine formaat ja ajajaotus, aga minu jaoks on kõik minu elus olevad väljundid vajalikud.

Vallo Hannus (kukil) suvises treeninglaagris võistlejatele poksitreeninguid läbi viimas (juuli 2012). Foto: Mardo Männimägi

Vastused lugejate küsimustele

Henno Viires (29.09.2015 12:18)

Profi- ja amatöörsportlaste loetelus ei ole Henri Hiiemäed. Mis tema hetkeseis on? Lõpetanud? Vigastusega väljas?

Henri on tänaseks tõesti n-ö ametlikult oma sportlaskarjäärile joone alla tõmmanud. Kõige õigem on vast öelda, et nälg sai otsa ning muud tuuled elus võtsid üle.