MMA Blogi: 13 kuud dieedil
Võtan seda kui komplimenti iseendale. Igasuguste dieetide suurim komistuskivi on nende ajutisus - lihtsalt üks tsükkel, mille jooksul elatakse vähemal või rohkemal määral sunnitud olekus ning mille lõppedes või läbi kukkudes on olukord mõne aja möödudes sama - sittagi pole muutunud! Suurim kunst, mille endale ka eesmärgiks seadsin, on teha dieedist uus normaalsus. Tähtpäeva unustamisest võib ehk järeldada, et olen midagi õigesti teinud. Kunagi varem pole ma igatahes oma kaalulangetamisi niivõrd pika aja peale välja mängida suutnud.
Uus reaalsus
2014. aasta 17. novembri hommikul kell 10.01 kaalusin 83,85 kilogrammi. Päris palju minu kohta (pikkust 176-177 cm). Viimasest Raju sündmusest oli möödas 4 nädalat, torm oli vaibunud ning aeg eluga edasi minna. (Raju oli teatavasti selline sündmus, kus keerasin kahel korral aastas oma elurütmi, sh toitumise, täiesti pea peale). Sportlaskarjääriga jätkamise otsus selleks ajaks veel langenud ei olnud, aga see ei olnudki oluline - elu läks edasi ning oluliselt lihtsam on oma asjadega edasi minna füüsiliselt heas vormis ja tervena. Siin ei mängi rolli, kas oled kokk-kondiiter-keevitaja või lukksepp-günekoloog - terves kehas terve vaim! Senisele kogemusele toetudes võtsin eesmärgiks kõndida igapäevaselt ringi kehakaaluga 75-76 kg. Kiire matemaatika ja pilt selge: kaotada oli vaja 8+ kilo, mis oli peaaegu 10% minu tollasest kehakaalust.
Olles tegev spordialadel, kus kesksel kohal on kaalukategooriad, pole 8 kilo kaotamine minu jaoks suurem probleem, tehes seda samal ajal ka mõistlikult-tervislikult. Esimesed 2-3 kilo kaovad kergemalt ning kui füüsilist aktiivsust on piisavalt, menüü paigas ja keskkond toetav, võib oletada, et 16-20 nädalaga on eesmärk täidetud. Esimene eesmärk saigi täidetud umbes täpselt 16 nädalaga:
Aga see teine pool - kuidas teha nii, et eesmärgi täitudes kõik järgmise, enam-vähem sama pika perioodi jooksul taas vastu taevast ei lenda?
Kohustused harjumusteks
Kui oled otsa käest lasknud, siis ree peale tagasisaamine on keeruline - algus võib olla üüratult raske. Aga see ei ole omane ainult toitumisega seotule: kaks nädalat puhkust kontorist ja ei taha ettegi kujutada, kui kaua võtab aega selle aja jooksul tulnud e-kirjadega tagantjärele tegelemine; kuu aega kodu koristamata jätmist ning järgmist koristuspäeva tuleb nimetada juba suurpuhastuseks; aasta koduaia hooldamata jätmist ja on üsna reaalne, et seda aeda tuleb hakata mitte korrastama, vaid taaslooma. Uuesti õiges suunas liikuma hakkamine nõuab head motivatsiooni ja enda tõsist sundimist - asjade jõuga tegemist. Vähemalt minu puhul on see nii. Samamoodi toitumisega. Algab see kõik alati ühtmoodi - võtan kätte ja hakkan lihtsalt tegema. Mõnel päeval on vabatahtlik tung suurem, teisel päeval tuleb õiged valikud kirvega valmis tahuda - no ei tule lihtsamalt. Aga ma teen selle kõik ära, sest tahan oma eesmärki saavutada. Eesmärkide suunas liikumine tähendab minu jaoks elus edasi liikumist. Kohapeal tammumine mulle aga ei meeldi, see ei tundu olevat õige.
Muidugi, mõnele teisele sobib võib-olla just aeglane alustamine - samm-sammult, väike muudatus väikese muudatuse järel. Ka nii võib. Lõpuks pole ju vahet, kuidas liigutakse, seni, kuni liigutakse õiges suunas ja see endale rõõmu majja toob.
Kui esimene rütm on saavutatud, tuleb mul jätkusuutlikuks tegutsemiseks aga natuke käiku vahetada. Jõuga tehtud valikud tuleb kuidagi vabatahtlikeks valikuteks saada. Siinkohal hakkan tähelepanelikumalt jälgima oma enesetunnet ja kehalt tulevaid vihjeid ning seda kõike võrdlema ette kirjutatud menüü ja varasema kogemusega. Ajapikku hakkan aru saama, millal tähendab tühja kõhu tunne liiga väikest portsjonit ning millal valesti valitud toiduaineid. Millal kolmanda-neljanda päeva väsimus on lihtsalt raskete treeningute paratamatu tulemus ning millal on eelmiste päevade menüü tugevate treeningute toetamiseks liiga nõrk. Millal trennijärgne rammestus tähendab häirekella, et vaja on laadida kehasse natuke toekamat toitu ning millal on tegemist lihtsalt raske treeningu järgse loomuliku enesetundega. Millal hommikune köhatus ei tähenda midagi ning millal köhatusest lahtisaamine vajab võib-olla natuke lõdvema menüüga päevi, et kehal oleks ruumi end koguda. Millal „jälle see kodujuust" tähendab, et ärkasin lihtsalt paha tujuga, ning millal on see oluline noot, mis annab märku menüü mitmekesistamise vajadusest. Ning ajapikku kujunebki sellest uus normaalsus, kus valikud ei ole enam sunnitud - kus valikute tegemist motiveeriv jõud ja „tunne" on seesama, mis mõnel teisel sunnib hommikusöögiks kommipaki järele haarama :)
Ühelt poolt oleks asi nagu päris lihtne, ent kui mul poleks seda kogemust, mis mul on täna, siis oleks see kõik üsna keeruline. Vähemalt alguses. Aga kindlasti mitte võimatu.
Kõrgem pilotaaž
Sportlasena on minu menüü natuke rangema kontrolli all kui tavainimesel. Ühelt poolt võiksin mitu trenni päevas teinuna ju rohkem süüa kui keskmine kodanik, samas peab omajagu jälgima, et toit ka sooritust maksimaalselt toetaks - et saaks toidust kätte kõik vajaliku, jättes samal ajal kõrvale võimalikult palju seda, mis on lihtsalt ballastiks või takistab sooritust.
Minul on keskmisest jonnakam keha. Samuti teen sageli väga emotsionaalseid otsuseid. Üsna halb komplekt heade toitumisotsuste tegemiseks :) Ühe nipina kasutasin kunagi kohustustest harjumuste kujundamisel tehnikat, mis sarnaneb alkohoolikute ravil kasutatavale ampullile. Kui emotsioon peale lõi, siis lasingi toidukaardil minna, aga treeningutel järeleandmisi ei teinud. Kui tuli isu terve päev ainult saiakesi õgida ja õhtul oli kõrge koormusega intervalltreening, siis nii tegingi: kõigepealt kilodes saiakesi ja siis ampullina treeningplaani järgne intervalltreening otsa. Ega seda trenni õhtul pikalt tegema ei pidanud, et kehvade toitumisvalikute mõju end tunda annaks. Aga et kehale see vastikus ikka meelde jääks, tuleb trenn muidugi lõpuni ära teha. Ja arvatavasti mõne aja möödudes mõned korrad sama järgnevust korrata. Kui emotsionaalsed soovid on ... emotsionaalsed, siis selliselt lahendasin probleemi teisest otsast. Vastikustunne jääb kehale üsna kauaks meelde ning kuidagi liigub see signaal nüüd tagurpidi emotsionaalsete otsuste tegemise keskusesse tagasi, kus taolisi lollakaid otsuseid enam lihtsalt ei tehta. Ja ongi nii, et suurepäraselt lõhnavast ja hästi presenteeritud saiakesteletist möödakõndimine ei ole enam pingutus. Jalutan sealt mööda nagu naiste sukkpüksteletist - „Ahah!".
Kõik eelnev võib kõlada karmilt, aga ise olen uhke - probleem sai lahendatud ning olulisi kõrvalmõjusid ei järgnenud :)
Patupäev
Täna on mul nädalas 6 päeva, kui toitun režiimi järgi, ning 1 n-ö patupäev, kus söön mida ja kunas juhtub. Jah, nimetan oma söömist jätkuvalt siiski režiimi järgi toitumiseks: kuigi harjumus on olemas, nõuab sportlase menüüst kinnipidamine natuke rohkem kui tavakodaniku menüü.
Ühes varasemases postituses (Mis tunne on, kui kõik on käest libisemas?) kirjeldasin, kuidas sportlastöö on erinev näiteks raamatupidaja tööst - sisuliselt elame 24/7 ikkagi käsu all: graafik on paigas ning meie aeg ei kuulu päriselt meile. Oma hetkevalikutes pean üsna täpselt jälgima, kuidas see mõjutab minu tegemisi sama päeva õhtul, homme, ülehomme ja nädala pärast. Lisaks olen oma loomult päris intensiivne - kui midagi teen, siis teen, gaas põhjas. Kõige selle pärast meeldib mulle hoida ühte päeva nädalas treeningutest ning igasugustest käskudest-keeldudest võimalikult puutumata: söön, kuidas ja kunas tahan; päevakava on võimalikult ette planeerimata; võimalusel hoian arvuti ja telefoni endast kaugemal; kui keegi alustab vestlust: „Kuule, mis sa tollest eilse UFC matšist arvad ...", lõpetan selle arutelu võimalikult kiirelt :)
Toitumise osas on see päev minu jaoks siiski heaks testiks juhuks, kui ühel päeval tavaellu peaksin naasma - näen, kui paljudest kohustustest on saanud harjumused ning kas on ka uusi, minule kasulikus suunas toimivaid emotsionaalseid valikuid. Ehk siis - kui läheb kodus kokkamiseks või isutan poelettide vahel, on hea vaadata, mille järele käsi haarab. Ja just sellistes oludes, kus kontrolli ei ole.
Keskkond
See, mis on meie ümber, mõjutab meid. Kodune elukorraldus ja köögi sisustus mängib meie harjumuste kujunemisel suurt rolli. Või on see pigem vastupidi? Oma kodu olen igatahes sättinud nii, et häid toitumisvalikuid oleks lihtsam teha.
Meie ümber olevad inimesed mängivad meie elus suurt rolli. Kui liigud sihikindlalt mingis suunas, liiguvad teatud inimesed sinuga samal laineharjal ning teised lähevad paratamatult oma teed. Mõnikord toimub see üsna sujuvalt ning kannab selgitust „lahkukasvamine" või „erinevad huvid". Teinekord peab aga endal olema oidu, saamaks aru, et mõnedel inimestel on vaja lasta oma teed minna.
Kõik algab eesmärgipüstitusest
Kui ma ütlen endale, et minu eesmärgiks on terves kehas terve vaim ja oluline osa sellest on heal toitumisel, annab see jõudu teha valikuid, millest kujunevad edasi juba harjumused. Sealt edasi on kõik muu minu jaoks juba vabandused ja hülgemöla :)
