Kui ajapikku on protsentuaalselt Euroopa koondiste osakaalu soovitud finaalturniiridel ikka vähendada, siis turniiri lõppfaasis teevad reeglina tegusid just eurooplased. Seejuures on maailmameistrivõistluste ajaloos poolfinaali jõudnud koguni 18 erinevat Euroopa koondist.

Tänavune MM küll ühtegi uut poolfinalisti ei andnud, kuid nii Belgia kui ka Horvaatia jõudsid esinelikusse alles teist korda ning Inglismaa kolmandat korda. Ainult prantslased on väheke tuttavamal territooriumil ning nemad mängivad nelja parema seas kuuendat korda.

Arvestades, et aastate jooksul on MM-il vähemalt poolfinaali jõudnud 18 erinevat Euroopa koondist, siis tundub üsnagi kohatu, et seekordsetel maailmameistrivõistlustel on koos korraldajaga eurooplastel ainult 14 kohta. Ülejäänud maailma koondistest on aastate jooksul nelja parema sekka jõudnud ainult kuus erinevat tiimi. Käimasoleval turniiril oli ülejäänud maailmal aga koguni 18 kohta.

2022. aasta MM-il on veel viimast korda osalemas 32 tiimi ja seal saavad eurooplased välja panna 13 koondist. 2026. aastal on osalejate arv juba 48, kuid Euroopa koondiste arv tõuseb ainult 16 peale.

Kui kõik jalgpallihuvlised teavad, et väljaspool Euroopat on maailmameistriks tulnud Brasiilia, Argentina ja Uruguay, siis kes on veel jõudnud nelja parema sekka? Õigeks vastuseks on siinkohal USA, Tšiili ja Lõuna-Korea. Kõigi nimetatute nelja parema sekka jõudmine on olnud aga pigem juhuslik. USA suutis seda ajaloo esimesel MM-il 1930. aastal (3. koht), Tšiili kodusel MM-il 1962. aastal (3. koht) ning Lõuna-Korea samuti kodusel MM-il 2002. aastal (4. koht). Seega on maailmameistrivõistluste pika ajaloo jooksul Brasiilia, Argentina ja Uruguay jätkuvalt ainsad koondised, kes väljaspool Euroopat suurteks tegijateks kerkinud.