MM-i KOLUMN | Uno Tutk: Prantsusmaa peab tehnoloogiat tänama

 (1)
Tehnoloogia tuli Prantsusmaale appi.
Tehnoloogia tuli Prantsusmaale appi.Foto: Maksim Bogodvid, Sputnik/Scanpix

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Prantsusmaa – Austraalia kohtumist analüüsib EJLi peakohtunik Uno Tutk.

Pärast eilset põnevuskohtumist Hispaania ja Portugali vahel polnud ma kindlasti ainus jalgpallisõber, kellele jättis tänase esimese kohtumise avapoolaeg veidi mannetu mulje. Turniiri üheks tugevaimaks meeskonnaks peetav Prantsusmaa vedas täna oma poolehoidjaid mänguliselt alt, sest kvaliteedist ja kirest jäi selgelt vajaka.

Teleülekandes ei jäänud kommentaatoritel tähelepanu noorte meeste suured üleminekusummad ning oma mängulistelt oskustelt täna nende hinnasiltideni ei küünditudki. Kuhu on kadunud nende nooruslik uljus? Tundus, et mehed polnud veel üles ärganud, aga kas kolme punkti saaja üle võib kohut mõista?

Austraalia suutis täna oma treeneri taktikalist plaani täita, kuid juba klubide nimed meeste taga pole samast klassist võrreldes prantslastega. Nende ideed kandsid vilja 70. minutini, kuid mängu sekkunud Olivier Giroud tõi rünnakule juurde käigu, millele enam füüsiliselt vastu ei saadudki.
Tänane kohtumine kujunes huvitavaks tänu tehnoloogiale. Paul Pogba võiduvärav viis mu mõtteis tagasi 2010. aastase, kus Inglismaa poolkaitsja Frank Lampardi tabamust Saksamaa vastu ei loetud. Kui vaadata kordusest, kui napilt käis pall üle väravajoone ning hinnates abikohtuniku positsiooni, siis oleks suure tõenäosusega ka tänane värav jäänud lugemata. Milline areng on toimunud aastatega – peab lihtsalt pilgu kellale heitma!

Seotud lood:

Esimest korda tänavusel MM-finaalturniiril nägime ka kurikuulsat videokordust, tänu millele teenis Prantsusmaa esimese penalti. Ühe kaameranurga alt oli tõesti näha, kuidas Antoine Griezmanni jalga tabati, aga olgem ausad – kui videokohtuniketa mängus oleks selline penalti määramata jäetud, siis oleksid mõistnud seda nii treenerid, mängijad kui ka publik staadionil.

Prantsusmaa meeskond seisab sarnase mure ees nagu Belgia – kuidas panna mehed koos mängima? Kui mõelda tagasi 1980ndatele, siis olid prantslased väiksed ja kiired palliga liikujad, hetkel näeme platsil pikki ja sportlikke mehi, kuid tulemus ei ole veenev. Ka peatreener Didier Deschampsi mängis ajastul, kus Prantsusmaal olid väljakul Zinedine Zidane ja lõputu võitleja Bixente Lizarazu. Peab tunnistama, et mõlemad mainitud meeskonnad olid sümpaatsemad kui praegune, kuid Prantsusmaa noorus ja meeskonna üleüldine potentsiaal on hetkel piiritu.

Täna päästis Prantsumaa staadionil olnud „tehnika“. Prantslaste enda tehnika vedas neid alt.