Belgia ja Inglismaa on sellel MM-finaalturniiril kaks koondist, kes kasutavad Eestiga sarnast taktikalist süsteemi. Olen huviga neid jälginud just läbi selle pilgu: kuidas Belgia ja Inglismaa sõltuvalt olukorrast oma kolme- või viieliikmelise kaitseliiniga hakkama saavad; kuidas nad rünnakuid peale suruvad; kuidas treenerid teatud mängijaid taktikasse sobitavad.

Belgia on näiliselt konservatiivne ja mängib väga distsiplineeritult. Kui vaja, siis väga rangelt kaitsvalt. Kui vaja, siis väga ründavalt. Belgia on tasakaalus võistkond ja see peegeldab tänase dramaatilise mängu lõppakordi - usk oma mänguplaani, treener ei muuda kaotusseisus taktikat, vaid muudab mängijaid ning toob Fellaini näol lisajõudu, mis kõik kokku viib võidule.

Mida teha sellise jõu vastu nagu Belgia, kes on vajadusel suurte jõududega nii rünnakul kui ka kaitses? Kuidas leida tasakaal? Jaapan saigi 60 minutit sellega hakkama, aga nende vastu oli MM-finaalturniiri üheks suuremaks jõuks kasvav koondis, kellel on hea individuaalne meisterlikkus, kaitsedistsipliin, tasakaal, tugev usk treenerisse ja mängufilosoofiasse.

Jaapani jaoks oli draamatiline, aga väärikas MM-finaalturniir - edasipääs raskest alagupist ja Belgia vastu anti endast kõik. Veidi suurem võimsus ja üleüldine parem Euroopa tase võttis ikkagi oma.

Veerandfinaalis lähevad kokku Belgia ja Brasiilia - minu silmis kaks suurimat favoriiti finaalikohale selles tabelipooles.