Fännid

Esiteks, mis silma jäi, olid kindlasti Peruu fännid. Mürgel käis väga valjult ja kui Prantsusmaa kauem palli valdas, siis oli kuulda tugevat vilekoori. Võistkondade jaoks tähendab see kindlasti väga palju ning annab indu juurde. Eriti just Ladina-Ameerika meeskondadele, kes oma mängudes väga palju emotsioonidele toetuvad.

Võidab see, kes kontrollib tempot

Vaadates kohtumisi, siis tundub, et selle MM-i märksõnaks on tempo kontrollimine. Läbi selle saadakse mängud enda kätte ja Prantsusmaa näitas seda väga hästi. Mingil hetkel tekkis mul tunne, et näidatakse võimu läbi selle, et ise ei taheta, aga Peruul ka ei lasta mängida. Tegelikult on tempo kontrollimist seni MM-il hästi ära kasutanud ka Portugal ning eriti paistis see silma Hispaania kohtumises. Õigetel hetkedel muutis Portugal tempo just selliseks nagu neil vaja oli, et oma mängu üles ehitada. Samamoodi tegi ka Mehhiko, kui Saksamaa vastu kontrolliti tempot, seistes madalal ja võtmemängijaid kinni pannes.

Peruu hoidis palli ja Prantsusmaa ootas

Kui vaadata Prantsusmaa – Peruu mängu esimest kümmet minutit, siis valdas enamasti palli Peruu. Prantslased olid üsna madalal ja vaatasid, mida vastased teevad. Kuna Prantsusmaa mängis keskväljal üsna kompaktselt, siis tekkis olukord, kus ääretsoonidesse jäi Peruul palju ruumi, mida kasutati ka ära. Teravust sealt väga ei tulnud, sest kastis oli prantslastel siiski ülekaal.

Kuskil veerandtunni möödudes läks huvitavaks, sest Prantsusmaa tõstis oma liinid kõrgemale ja liinidevahed jäid väga väikeseks, mis tähendas, et Peruul ei jäänud väga palju variante. Samas oli näha, et Peruu tahtmine oli suur ja, kui neile jäeti mõned meetrid ruumi, siis otsisid nad kohe ka lööki ning tekkis ka paar võimalust.

Tänu sellele, et prantslased enam nii madalal kaitses ei olnud, olid nende enda rünnakule liikumised ohtlikumad. Kui Kante ja Pogba keskväljal palle võitsid, siis saadi sealt minema kiirete ja lühikeste söötudega, eesmärgiga jõuda võimalikult kiiresti kasti, mis ka töötas. Väravgi oli klassikaline näide sellest, mida Prantsusmaa palliga mängides teha tahtis.

Teisel poolajal muutus see, et Peruu mängis veidi kavalamalt ja enam ei mindud sirgjooneliselt keskele, vaid prooviti mängida läbi äärte, mis sundis ka prantslasi liikuma ja läbi äärevahetuste tekkisid ka võimalused. Paaril korral meelitati ka Prantsusmaa äärekaitsjaid positsioonist välja ja pall viidi tühja tsooni, mis tekkis nende selja taha. Üldiselt läks teine poolaeg siiski samas rütmis, kuigi vahepeal jäi mulje, et Peruu sai rohkem mängu sisse. Üks individuaalse meisterlikkuse

pealt sooritatud löök posti või latti on tore, aga pigem ütleks, et Prantsusmaa kontrollis seda mängu terve aja.

Prantsusmaa potentsiaal veel avamata?

Rääkides mõlema meeskonna senisest turniirist, siis Peruu mängis auga mõlemad oma mängud ära ja häbisse ei jäänud, aga pigem neil ei õnnestunud asjad nii nagu nad ise oleks tahtnud. Prantsusmaa puhul me tõenäoliselt pole veel näinud täit potentsiaali, sest seni on natuke kammitsetud tundunud see mäng. Ei tea, kas nad teadlikult hoiavad ennast või on treeneril konservatiivne plaan. Võtmemängijad on seni olnud üsna vabades rollides, samamoodi täna Griezmann ja Pogba, kes tegi täna oma ära, olles peamine rünnakute algataja. Tema pealt saab kindlasti veel ka juurde panna ja eks me näe, kuhu positsioonile ta turniiri jooksul veel mängima pannakse. Esimeste kohtumiste põhjal tundub igatahes, et mängude domineerimise plaani neil esialgu ei ole, aga eks play-offides on asjad veidi teistmoodi ja siis paistab.