MM-i KOLUMN | Indrek Schwede: Tuneesias on 10 miljonit treenerit

 (2)
MM-i KOLUMN | Indrek Schwede: Tuneesias on 10 miljonit treenerit
Belgia vs TuneesiaFoto: David Klein, Sportimage/PA Images/Scanpix

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Belgia - Tuneesia mängu järel jagas kommentaare Indrek Schwede.

2006. aasta MM-i eel ilmus üks vahva raamat, kus iga finaalturniiril osaleja kohta olid põnevad statistilised andmed riigist ja rahvast ning suht vabas žanris kirjutatud tekst. Tuneesiast kirjutas kirjanik Wendell Steavenson, kes kirjeldas toonase presidendi Ben Ali võimu all elava riigi igapäevaelu. Miskipärast sööbis see mällu.

Riigis, mille president valiti „demokraatlikel“ valimistel võimule tagasi peaaegu 100% heakskiiduga, kulges elu kohvikutes, mis oli täis mehi, kes vahtisid telekast jalgpalli. Inglise liigat, Hispaania liigat – kõike, mida näidati. Ka peamine jututeema neis tänavakohvikuis oli jalgpall. Üks kohalik ütles muigvelsui, et kui pealinnas Tunises poleks kohvikuid, kus rahvas saab omavahel lobisedes auru välja lasta, puhkeks kodusõda.

Päevalehtede mahust kolmandiku võttis enda alla jalgpall. Jalgpall oli kõige tsensuurivabam valdkond riigis. Üks endine klubijuht seletas, et nädalavahetusel toimuvatest mängudest räägitakse terve nädal. Et jalgpall pakub võimaluse unistada: oma peas võib igaüks olla treener ja treenereid ollagi Tuneesias tervelt kümme miljonit – just niipalju kui riigis elanikke.

Seotud lood:

Jalgpalliklubi presidente pandi paika riigi poolt ja paljude tuneeslaste kinnitusel oli neil rohkem võimu kui ministritel, sest nende selja taga oli klubi arvukas toetajaskond. Jalgpalliklubide toetajaskond ulatus miljonitesse ja mõnigi julgem usaldas Steavensonile lootuse, et ühel päeval teeb see rahvas revolutsiooni vabanemaks riigi oma taskusse pistnud Ben Alist.

Revolutsioon toimuski ja 2011. aasta alguses löödi Ben Ali võimult minema. Üheparteivõim kadus. Ma miskipärast kahtlustan, et kohvikuelu Tunises pole muutunud: mehed istuvad ikka telerite ees ja räägivad jalgpallist. Eks ta on nõnda suures osas maailmas. Aga minuga on nii, et kui kuulen sõna „Tuneesia“, tulevad just siis silme ette tänavakohvikud, kus iga klient on jalgpallitreener.

Eks nad praegu analüüsi äsjast 2:5 kaotust Belgiale.