Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Taani-Prantsusmaa mängu järel jagas kommentaare Anastassia Morkovkina.
Tegin enne mängu märkmeid ja kirjutasin, et Prantsusmaa jaoks on see 100% kontrollkohtumine. Seda tõestas asjaolu, et võrreldes tavalise algkoosseisuga tegid nad alates väravavahist kuni ründajateni palju muudatusi. See oli ka arusaadav, sest nad olid igal juhul 100% alagrupist edasi. Taani kohta kirjutasin ma aga enne mängu, et nende jaoks on tänane kohtumine au ja elu küsimus.
Mängu algus oli tegelikult päris lubav. Kui seis oli 0:0 nii Taani-Prantsusmaa kui ka Austraalia-Peruu mängus, siis esimestel minutitel näitas Taani korralikku kaitsetööd. Fantastiline distsiplineeritus ja mängijad töötasid edasi-tagasi nii, nagu oleks nende vahele seotud nöör. Super! Ilusti hakkas paistma nende mängija Martin Braithwaite, kes mängis jõuliselt ja läks tackle’id võitma. Vaatasin selle kõige pealt alguses, et super, Taani läheb kindlasti kolme punkti võtma.
Esimesel poolajal oli näha, et Prantsusmaa oli pallivaldamises täiesti üle Taanist, aga samas esimene ohtlik moment tekkis taanlastel, kui Andreas Cornelius andis värava ette hea tsenderduse, aga kuna taanlastel oli ees vaid üks mees, siis said Prantsusmaa kolm kaitsjat olukorraga suurepäraselt hakkama.
Sel samal hetkel oli pallivaldamine Prantsusmaale juba 65% ja Taanile 35%. Kui mängitud oli 40 minutit, siis oli pallivaldamine prantslastele juba 73% ja see oli katastroof. Samas oli näha, et kui Prantsusmaa paneks natukenegi juurde, siis sõidaksid nad Taanist üle. Igast liigutusest, sekundist ja meetrist oli näha, nad olid valmis selleks, et Taani hakkab neile pakkuma agressiivsemat mängu. Taani aga näitas väga rahulikku mängu ja nad ründasid ise ainult seni, kui said teada, et Peruu juhib 1:0. Pärast seda hakkas Taani tempo langema võrreldes sellega, mida näidati poolaja alguses.
Prantsusmaa puhul paistis silma, et nad ei leidnud täna ei keskelt, vasakult ega paremalt äärelt võtit Taani kaitse lahtimuukimiseks. Ohtlikud momendid hakkasid tulema siis, kui Raphael Varane hakkas andma palle üle Taani kaitseliini ja otsis seal Olivier Giroud’ ning Antoine Griezmanni. Samas tuleb öelda, et pall sinna kaitseliini taha lendab 4-5 sekundit ja Taani oma kiire mänguga võttis hästi need pallid ära.
Kui siis Peruu lõi paralleelses mängus ühe värava veel ja asus 2:0 juhtima, siis hakkas sõna otseses mõttes toimuma see, et mõlemad võistkonnad hakkasid mängu tapma. Ma ei olnud sel MMil seda veel näinud. Ning mis puudutab Taanit, siis mul tekkis mõte, et üldiselt näitasid nad täna ära kogu oma potentsiaali. Mina ei näe seda, et Taanil oleks pakkuda veel mõned trumbid. Prantsusmaa aga näitas, et pärast vahetusi, kui mängu tulid Kylian Mbappe ja Nabil Fekir, siis läks mäng kiiremaks. Nende puhul muidugi oli aru saada, et nad tahtsid ennast näidata ja tõestada, et väärivad kohta põhikoosseisus.
65. minutil hakkas aga rahvas mängijaid välja vilistama, sest oli väga selgelt näha, kuidas mõlemad meeskonnad hakkasid taga nulli hoidma. Mulle meenutas see mõnikord veteranide jalgpalli nagu oli staaride matš Madridi Reali ja Arsenali vahel! Seal oli ka näha, mis saab siis, kui kiirust enam pole ja on vaid tehnika. Täna hakkas toimuma sama. Lisaks oli minu jaoks uskumatu, et äärekaitsjad hakkasid omavahel andma pikki sööte! See on sel MMil ennekuulmatu!
Mina ütlen küll, et Taani-Prantsusmaa mängu rikkus ära sõltuvus paralleelsest Austraalia-Peruu mängust. Kui teisest mängust poleks sõltunud nii palju, siis ma usun, et näeksime hoopis teistsugust jalgpalli. Aga samas – kes seda teab!
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
