Mika Keräneni jalgpalli EM-i kommentaar: Just sellist EM-i ma tahangi!


Walesi võiduvärav
Walesi võiduväravFoto: ALBERT GEA, REUTERS

Vaatan kodus mänge Soome rahvusringhäälingu pealt. Esiteks on minu emakeel soome ja teiseks sealsed kommentaatorid vinged. Tänasele mängule viskas leili mees nimega Tero Karhu. Ta põles, elas kaasa ja rääkis mängu suureks.

Väga tore, et EM algas. Elu on jälle kuu aega ilus meile. Tegelikult meeldib mulle jalka alati ja sõltumata sellest, kes omavahel mängivad. Iga mäng on omatte lugu ja mitte kunagi ei tea ette, mis palliga toimuma hakkab. Sellepärast vaatan võimalikult palju erinevaid mänge jalka suurturniiridel.

Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja teiste suurte võitlustel jagub alati kuhjaga melu ja ilu, aga meeldejäävat madinat ja taplust tuleb huvitaval kombel ette just väikeste riikide lahingutes. Võib-olla on asi minu isiklikes eelistustes. Kuna Eesti ja Soome pole suurturniiridele kunagi jõudnud, sobib minusugusel vennal fännata just väikeseid vutiriike - nagu näiteks Walesi või Slovakkiat. Eriti põnev ongi siis, kui kaks väikest kohtuvad.

Tavaliselt väiksemad vutiriigid on sunnitud ehitama üles oma mängu kontrarünnakutele, aga kahe väikse kohtumisel tuleb seada atra teisiti. Kui mäng algas, näis, et taktikepp on Slovakkia käes, aga pidu ei kestnud kaua, sest Walesi mees Gareth Bale tõestas ühe karistuslöögiga kogu Euroopale, miks ta mängib Madridis ja mitte Tartus.

Bale´i latakas - pakun, et 25 m pealt - oli pöörane. Väravavahil polnud mingit lootust. Kuigi korduse pealt oli näha nagu väravavaht aimanuks valesti, võttes sammu vasakusse nurka, see polnud üldse nii. Bale´i löök oligi õhulennu esimesed 9 meetrit täpselt niisuguse vindiga, et keerab kaares väravavahist vasakule..., aga nahkkera ei keeranud, vaid jätkas otse kursil. Vaese slovaki keharaskus oli tol hetkel vasakul jalal ja viuhti väravasse see pall läkski.

Seotud lood:

Vahva peatükk Walesi vutiajaloos.

Slovakkia ei jätnud jonni. Kui esimene poolaeg ei suudetud Walesi kaitset lahti muukida, siis teisele poolajale tuldi nii näljastena, et hakkas jube. Polnudki ime, et Ondrej Duda viigistas 61. minutil.

Ülejäänud mäng oli sissisõda ühelt väljakupoolelt teisele ja eriti kiiremaks jalgpall ei saa minna. Pangem tähele, et võitlus oli ka aus. Mõttetut lõhkumist polnud ollagi ja pikalikukkumise asemel püüti püsti püsida viimase sammuni. Mängu võiduvärava lõi Wales, aga kes selle lõi, ei pannud tähele, sest karjusin "jeejee!" mööda tuba ja juubeldasin oma tütre ja meie prantsuse buldogiga.

Just sellist EMi ma tahangi.