Me ju teame Kreekat, kes on võimeline oma tugevuste või teatud feel’iga üllatama. Nad võitlevad, hoiavad värava puutumatuna ja nõelavad üksikute kontratega. Seekord pööras värav mängu kohe alguses pea peale ja seda oli kreeklastest näha – nad ei teadnud, mida edasi teha. Nad üritasid, aga võttis aega, enne kui Kolumbia värava all midagi ohtlikku toimuma hakkas. Eks juba enne mängu oli Kolumbia favoriit ja täna ei olnud Kreeka päev. Samas teades Kreekat või nende ajalugu, olin ma kogu aeg sellises ootuses, et nad võivad värava lüüa ja mängu tagasi tulla. Nad on sellise visa hingega, isegi kui mäng ei kulge, siis üritavad. Täna oli Kolumbia neist natuke parem, just individuaalselt, teravuselt, kiiruselt. Kreekal ei olnud jõudu, et neist läbi murda.

Kolumbia mänge pole varem väga näinud, aga eks ikka teadsin, mis tüüpi võistkond nad on. Palliga on nad head ja seda oli ka näha, väga korralik võistkond. Kreeklaste mäng mind ei üllatanud. Kui nad Euroopa meistriteks tulid, siis ei olnud ka nii, et oh, kõigist parim. Kuidagi läksid läbi ja võitsid. Õudsa tahtega surusid end tiitlile. Midagi erilist ei olnud ka täna, nad üritasid, aga ei tulnud välja. Ise sisimas ootasin, et suudavad midagi välja võluda. Nagu Indrek Zelinski ja Marko Lelov stuudios ütlesid, siis Kreekal ei olnud plaan B-d. Jäid taha ning ei teadnud, kuidas väravat saada. Nad ei kasutanud väljaku laiust, ääri ning tsenderdusi ära, et kasti teravust tuua. Käis läbi keskvälja kangutamine.

Kui alagrupile pilk peale visata, siis seal võib kõike juhtuda. Võime mõelda, et Kolumbia mängib oma mandril ja neil on kliimaeelis, kuid samamoodi on tugevad Elevandiluurannik, Jaapan ja Kreeka. Tasakaalus alagrupp, kus Kolumbia 3:0 võit tähendas neile väga palju, sest siin võib palju viigilisi tulemusi tulla ja selget favoriiti pole. Ma arvan, et siin grupis on kõik veel lahtine, kuid 0:3 kaotus oli Kreekal natuke suur ning see võib alagrupi lõpus valusalt kätte maksta.