Ma ei loe oma artiklite kommentaare kuigi tihti, sest suurem osa on lihtsalt negatiivne ballast, millega pole midagi tarka peale hakata. Inimesed, miks te ei pane kommentaari juurde oma nime? Kas te häbenete oma nime või häbenete oma arvamust?

Mõningate viimaste võrkpalliuudiste kommentaarid aga lihtsalt sundisid mind arvuti taha. Seda soigumist ja halamist on lihtsalt liiga palju.

1. Ajakirjanikud olla hullumeelsed optimistid, kes taovad lihtsalt vahtu üles.
Kas tõesti? Mina pakkusin meie võrkpallistuudios Eesti võiduvõimaluseks 5-10 protsenti, aga otsustasin jääda optimistiks ja ennustasin, et lõpuks suudame ühe suure maha murda ja võidame 3:2. Ehk: võimalus on väike, aga olemas ja ma usun sellesse. Võrdluseks: kihlveoportaalid hindavad Eesti võiduvõimalusi isegi kõrgemalt – 15 protsenti. Kes on siis siin ultraoptimist? Piltlikult öeldes on anumas 20 palli, kolmele neist on kirjutatud Eesti ja 17-le Poola. Eesti pall välja tõmmata on vähetõenäoline, aga fakt jääb faktiks – anumas on kolm õiget palli.

2. „Võib-olla see ajakirjanduslik show on hakanud segama meeskonda?“
Mis paganama show, kallid inimesed? Miks võtta sõna, kui asjast midagi ei tea. Eesti ajakirjanikud on Poolas mängijatega suhelnud sisuliselt ainult mängu järel mix-tsoonis. Ei ole me käinud neid treeningutel küsimustega pommitamas ega hotellis kuidagi häirimas. Ajakirjanikud on Poolas võimaldanud koondisel rahus tegutseda.

3. Ajakirjanikud sõnuvad pidevalt midagi ära
Ka sellist padupimedat ebausku võib kohata igal sammul. Et justkui suudaks ajakirjanik mingi artikli pealkirjaga kohtumise kulgu suunata. Et kui reporter on väga positiivne, siis läheb kõik nihu. Halloo! Mis sajandil me elame? Me ei ole mingid „Selgeltnägijate tuleproovi“ imevõimetega kangelased ja nõiad (mitte et nemad midagi tegelikult suudaksid).
Ja pealegi: mis ta arvate, kas mängijatele meeldib see, kui neisse usutakse, või see, kui öeldakse: ah, ei tule sealt midagi, Poola nagunii võidab… Üks näide. Kui Robert Täht kuulis, et kohalik kihlveoportaal oli suve jooksul Eesti Soomest suuremaks soosikuks kergitanud, oli ta rõõmus: „Oh, äge! Tore, kui meisse usutakse.“

Ühesõnaga, head halisejad ja nõrganärvilised vinguviiulid, kes te käite kommentaariumis sappi pritsimas, minu soovitus on teile konkreetne. Täna tuleb Poolaga väga pingeline ja dramaatiline mäng. Me võime võita ja võime ka kaotada. Aga et teie kuidagi kohtumise saatust ei mõjutaks, siis ärge parem vaadake mängu. Igaks juhuks. Lülitage teler ja arvuti välja. Tehke kogu maja pimedaks, minge keldrikorrusele ja jooge seal küünlavalgel närvide rahustamiseks suhkruvett (kaks lusikat suhkrut teeklaasi kohta peaks olema paras). Sest mine tea, mis muidu juhtuda võib…

Ja kõik ülejäänud huvilised, teie uskuge ja lootke. Ma ei tea, kas see kuidagi võiduvõimalusi suurendab, aga kindlasti ei vähenda.