Mäng oli täna oodatult Põhja-Iirimaa poolel – palli valdasid sakslased 71% ajast, üle 20 löögi värava suunas, millest üheksa läksid raami. Kaotajate poolelt tegi supermängu väravavaht Michael McGovern, kes hoidis neid mängus.

Saksamaaa oli seni esinenud eeldatust kahvatumalt ning nende potentsiaal polnud kahes mängus avaldunud. See, mida nad täna näitasid, oli taas vana hea Saksamaa – favoriidile omane pale. Mitmed mängumehed, kes oli eelnevalt varjus olnud, tulid täna sealt välja. Kaitses on nad head olnud kogu aeg, aga oma masina sai täna käima näiteks Thomas Müller, kuigi väravani ta siiski ei küündinud. Mesut Özil oli pisut parem ja Mario Götze näitas esimest korda sel turniiril, miks ta platsil on. Kõige paremini läks loomulikult Mario Gomezil, kes polnud palju mänguaega teeninud, aga sai nüüd võimaluse oma klassi näidata – õigel ajal õiges kohas.

Saksamaa juhendajal Joachim Löwil on nüüd erinevaid variante, kuidas turniiriga edasi minna. Kuigi noor äärekaitsja Joshua Kimmich oli täna silmapaistev, siis tahan uskuda, et kaheksandikfinaalis on sel positsioonil taas Benedikt Höwedes. Löwi jaoks on see loomulikult väga hea uudis, et veel üks mängija on n-ö turniirivormis. Arvan ka, et Mario Gomez järgmises mängus algkoosseisu taas ei kuulu, aga eks aeg näitab.

Põhja-Iirimaa turniir on olnud huvitav – üks suurepärane mäng Ukraina vastu, kolm punkti ning juba täna õhtul võib selguda, kas see oli piisav, et pääseda 16 sekka. Hiline 2:0 värav Ukraina vastu võib olla see, mis otsustab ning see näitab, kui marginaalsed asjad alagrupifaasi lõpus lugema hakkavad. Täna suudeti hambad ristis 0:1 kaotusest kinni hoida ja neid võib ainult kiita. Põhja-Iirimaa edu tõstab minu lootusi ka Eestis suhtes – suutsime nad ju 2011. aastal kahel korral alistada ja vaatame nüüd, kuhu nad jõudnud on. See, mis nad on saavutanud, on müstika!