Põhimõtteliselt tundub turvakontrolli põhjal otsustades, et selle, kui suureks turvariskiks sa osutud, määrab turvamehe suva, mitte mingi konkreetne reegel. Näiteks on siin lennujaamadest tuttav reegel, et vedelikke – suuremaid kui 100 ml – ei tohi olümpiapaikadesse kaasa viia.

Samas räägivad paljud ajakirjanikud, kuidas nende kotis olnud vee- või koolapudelile ei pööratud läbivalgustamisel mingit tähelepanu. Täna nägin oma silmaga, kuidas turvamees lihtsalt õlgu kehitas, kui ühe minu ees turvakontrolli läbinud mehe kotist tuli lagedale suur pudel päikesekreemi. Ah, vahet pole, las see olla, ütles ta. Mõni teine on aga nii printsipiaalne, et korjab ära koguni pooltühja mängude suveniirjoogipudeli – teate küll, sellise, mida jalgratturid kasutavad, ja mis ilmselgelt on alles äsja kuskilt mängude suveniiripoest ostetud. Korjab ära, seda hoolimata sellest, et tegelikult on tühjade plastmasspudelite sisseviimine lubatud.

„Piiksumasinad“, millest läbi kõndima peab, on samuti erineva tundlikkusega – mõnes kohas kõnnid läbi oma metallpandlaga püksirihmaga või metallist rihmaga käekellaga ja aparaat ei piiksata. Teine kord kriiskab vihaselt ka siis, kui sa tõesti kõik metallasjad enda küljest oled eemaldanud – kaasa arvatud tillukesed kõrvarõngad.

Ka on kaelakaartide kontroll erinev – ajakirjanikud pääsevad teadagi nendele aladele, kuhu mitte igaüks uudistama ei saa minna. Kuid mõnikord ei viitsi kontrollijad sinu kaelakaardile isegi ükskõikset pilku visata – neile näib piisavat sellestki, et sul mingi lipakas kaelas ripub. Teinekord uuritakse ja puuritakse kaarti aga lausa närviajavalt kaua.

Kohati tundub, et korraldajate põhiaur on siin olümpial läinud mitte niivõrd turvale, vaid rahvamasside ohjamisele. Selle eest tõesti kümme punkti! Kogu reedeõhtuselt avatseremoonialt lahkumine sujus väga libedalt – kuigi mass oli tohutu ja liikumine aeglane, ei tekkinud ühekski hetkeks kuskil päris suurt seisakut või ummikut. Vaprad vabatahtlikud suunasid rahvast professionaalselt ja rõõmsalt. Kui korraks Stratfordi jaama lähedal treppide juures troppi seisma jäime, võttis megafoniga vabatahtlik väsinud ja koju ihkava rahvahulga tuju tõstmiseks isegi lauluviisi üles – nagu Paul McCartney avamistseremoonia lõpus tunnike varem, alustas temagi: „Noh, laulame nüüd kõik koos: naaa....naa...naa..nanananaaa, nanananaaa, Hey Jude!“ Palju polnudki vaja: rahval olid suud kohe naerul ja kõik möirgasid rõõmsalt laulu kaasa. Varsti pääses tropp liikuma ja kõik lahkusid kodudesse rõõmsa meelega.