LONDONI SPORDIBLOGI: Londonlased annavad sellele olümpiale oma näo
VIP-tribüünidel haigutavad istmeteread on juba harjumuspäraseks tunnuseks paljudel suurtel tiitlivõistlustel ja ka olümpiamängudel. Siin Londonis kerkis sellest aga esmakordselt (vähemalt minu mälu järgi) tohutu skandaal, millest meedia kirjutas iga päev suuri lugusid, pildistades päevast päeva tühje ridu ja selgitades välja, kes on need, kes tulemata jäid. Oma rasket saatust kurtva tühja olümpiaistme Twitteri-konto "OlympicSeat" kogus poolehoidjaid ja pani kohalikke sotsiaalmeedias protesti avaldama.
Põhjus on lihtne. See on olümpia, millest suur hulk kohalikke tahab osa saada ka hoolimata meile hirmkallina tunduvatest piletitest. Kus enne mänge ja mängude ajal müüki lisandunud piletid on kadunud ja kaovad veebipoest välgukiirusel. Just seetõttu ajasid inimeste harja punaseks ka tühjad istmeread, olgu siis VIP-sektoris või pressitribüünil.
Samal ajal, kui paljud londonlased on mängudelt üldse jalust läinud ja linnast lahkunud, hakkab just seesama siiajäänute osavõtlikkus nendele mängudele oma joont ja iseloomu andma.
Varahommikusel kella poole seitsmesel rongil äärelinnast olümpiapargi poole sõitev isa kaheksa-aastase pojaga. Õhtuti olümpiapargist rongiga koju liikuvad perekonnad, sõpruskonnad, paarid, seltskonnad, noored, vanad. 200 000 inimest päevas olümpiapargis. Täismaja 80 000 pealtvaatajat olümpiastaadionil isegi hommikuste eelvõistluste ajal. Hingemattev aura ja möll Mo Farah' esikohaspurdi ajal, mis tõi meelde Cathy Freemani vaimustuse Sydney olümpial. Või mis siin olümpiastaadionist rääkida? Täis pakitud laskmishall 50 meetri väikepüssi laskmise eelvõistlusel hommikul kell 9, kus, olgem ausad, polnud vaadata suurt muud kui pisikesi ekraane Anžela Voronova ja teiste laskjate kohal, millelt silm vaeva midagi tuvastada suutis.
Need on pildid, mis hakkavad kinnistuma nende mängude külge. Ehk aina paremaks läheb!
