Inglased on täpsed ja korralikud, nad armastavad kõiksuguseid silte ja viitasid ning segadust nad ei salli. Paraku on juba enne olümpia algust siiski teatav segadus tekkinud ning alati pole õigele rongile või metroole jõudmine nii valutu, kui pealtnäha paistab.

Täna hommikul otsustasin olümpiaparki jõudmiseks kasutada just kiiret uut Javelini-rongi, mida palju reklaamitud ning mis peab soovijad ida-Londonis asuvasse Stratfordi kohale toimetama seitsme minutiga. Kings Crossi jaamas metroost maha astudes ei näita Javelini rongi aga ükski viit! Tõsi, paljudes kohtades osutavad nooled „Trains to Olympic Park“, kuid need on tavalised, „aeglased“ rongid. Mina olin aga võtnud pähe katsetada kindlasti just Javelini.
Õnneks teadsin ma omaenda tarkusest, et Javelin ei stardi mitte Kings Crossi jaamast, vaid sellega kokku ehitatud St Pancrase rahvusvahelisest rongijaamast, kust muuhulgas sõidavad Eurostari rongid ka Brüsselisse ja Pariisi. Seega seadsin sammud St Pancrasesse, kus juba esimesed viidad ka Javelini peale juhatasid. Õnnetuseks lõppesid need viidad keset rongijaama pikka koridori ja hakkasid seejärel osutama täpselt vastupidises suunas – ehk sinna, kust ma just tulnud olin. Segadusse sattunult tiirutasin mõnda aega edasi-tagasi ning nägin, et ma pole sugugi ainuke, kes tahab Javeliniga Stratfordi sõita. Päris mitu inimest otsis samuti kiirrongi peatust ning oli samasuguses hämmingus nagu mina.

Lõpuks leidsin sõbraliku politseiniku, kes kohe lahkelt soovitas mul „siltidele üldse mitte mingisugust tähelepanu pöörata“. Tema õpetas, et mingu ma edasi, siis paremale, siis Starbucksi tagant treppidest üles ja olengi Javelini peatuses.
Nii sai tehtud. Üleval olid tõesti rongipeatused, kuid ei mingit märki kuulsale Javelinile. Lihtsalt rong Dover Priorysse, mis esimese peatuse teeb Stratfordis. Alles rongi peale ronides märkasin raudruuna külje peal tagasihoidlikku kirja: Javelin.
Aga oli kiire ja mugav küll!

Veel kohalikest vaatamisväärsustest. Täna olümpiakülas Eesti naisjalgratturit Grete Treierit oodates võttis mul varrukast kinni üks noormees, kes palus endast pilti teha. Talle kaamerasilma suunates märkasin äkki üllatusega, et noormehega koos poseeris mulle ei keegi muu kui Briti endine kolmikhüppaja, Sydney olümpiavõitja Jonathan Edwards! Edwards on Londoni olümpia korralduskomitees ametis sportlaste esindajana ning eelmisel talvel õnnestus mul temaga telefoniintervjuu saada. „Teie olete Jonathan Edwards!“ tervitasin teda rõõmsalt ja tänasin talvise telefoniintervjuu eest. Edwards oli britilikult viisakas: „Meeldiv kohtuda!“ teatas ta särava naeratusega ja tuhises edasi oma asju ajama.