Kristo Tohveri MM-i kommentaar Delfile: kreeklaste meeskondlik hingestatus lõpetas Elevandiluuranniku teekonna
Jalgpalli puhul on minu arvates eriti äge see, et kui vaatad televiisorist mängu, milles osalevad võistkonnad ei tekita tegelikult kumbki erilist emotsiooni, siis matši lõpuks oled ikka diivani äärel närviliselt jalgu väristamas
ja kogu hingest kaasa elamas.
Nii ka täna - mäng Kreeka ja Elevandiluuranikku vahel, mis esmapilgul võib-olla ei tähenda meie jaoks just kuigi palju, möödus väga emotsionaalses võtmes, eriti teisel poolajal. Ja just see ongi alagruppide kolmanda vooru kohtumiste võlu, kus matemaatilisi võimalusi edasipääsuks kaheksandikfinaali on mitmel võistkonnal ja üks värav ühes või teises kohtumises keerab kogu olukorra pea peale.
Miks nad kogu aeg nii hästi ei mängi? Miks nad alles siis jalad kõhu alt välja võtavad, kui selg vastu seina on? Need on küsimused, mis tihtipeale pealtvaatajatel tekivad, kuid enamjaolt vastuseta jäävad.
Elevandiluurannik mängis eriti teisel poolajal selgelt kreeklastest paremini ja nad realiseerisid lõpuks oma ülekaalu ka väravaks, kuid pärast viigistamist vajusid sügavale oma värava alla, muutusid passiivseks, jäid kaitsesse istuma ja hoolimata sellest, et kreeklased olid viigivärava järel silmnähtavalt löödud, jõuti siiski võiduni.
Oleme täna maailmameistrivõistlustel olukorras, kus turniir võib pärast alagrupimänge jätkuda ilma aafriklaste esindajata ning tänane mäng Elevandiluuranniku poolt näitas ilmekalt, miks tihti nii ka läheb. Oma kodumandri mõistes on nad vaieldamatult suurimatest staaridest koosnev võistkond ja on individuaalselt võimelised suuri asju korda saatma, ent nii sirgjoonelise ja üheplaanilise mänguplaaniga kaugele ei purjeta.
Kreeklaste sisemine põlemine ka rasketel momentidel näitas nende meeskonna terviklikkust ja ülikõrget motivatsioonitaset esindada oma riiki nii hästi kui võimalik. Aafriklaste individuaalse lähenemise vahest parimaks näiteks oli pärast Bony sissevahetamist tekkinud olukord, kus platsil oli küll neli rohelises särgis ründajat, kuid kõik justkui iseenda eest väljas.
Juba ammu ei vaata ma jalgpalli kui mängu kahe võistkonna vahel, vaid minu jaoks on platsil kolm meeskonda. Tahan tunnustada oma Ecuadori kolleegi väga enesekindlalt ja hästi manageeritud mängu eest ning julguse eest mängu viimastel sekunditel.
Kohtunik saab teha oma tööd sellega, mille mängijad talle ette annavad - täna respekteerisid ja aitasid mõlemad osapooled kogu kohtunike tiimil oma tööd hästi teha.
