Korvpalli EM-i kommentaar | Sloveenia pääses suurte sekka, sest suvel tehti ainuõige samm
Kas seekordne poolfinaali koht on viletsam kui kaheksa aasta tagune? Esmapilgul loll, aga ideeliselt vägagi põhjendatud küsimus.
2009. aastal mängis Sloveenia puhtalt omade meestega. Kõikidel positsioonidel olid kõrge klassiga mängijad olemas. Võtame järjest - Jaka Lakovič, Goran Dragić, Domen Lorbek, Samo Udrih, Boštjan Nachbar, Goran Jagodnik, Uroš Slokar, Matjaž Smodiš, Erazem Lorbek, Primož Brezec. Koosseis missugune!
Nüüd, kaheksa aastat hiljem, on abiks ameeriklane Anthony Randolph. Mees sai Sloveenia passi ametlikult kätte alles augustikuus. Teda vajati, et sekkuda kõrgesse mängu. Otsesõnu, ta osteti EM-iks meeskonda, sest pikkade osakonnas oli niru seis. Aga eesmärk oli mängida medalitele. Reegel, mida võib tinglikult võrrelda euronormiga (toim - meile ju euronormide täitmine meeldib), lubab koondisesse ühe täienduse võtta. Tundugu selline reegel nii idiootlik kui tahes. Kui tahad maksimumi, siis tuleb reegleid enda kasuks ära kasutada, mitte pirtsutada ja taguda rusikaga vastu rinda, et meie nii saatanlikku rada ei käi. See pole tulemusele orienteeritud spordimehe jutt.
Arusaadav, kui igale positsioonile on trumpässad tagataskust võtta, nagu sel EM-il Lätil. Siis pole mõistagi kedagi juurde vaja, aga kui kusagilt pigistab, tuleb tegutseda. Sloveenia korvpallifunktsionärid, eesotsas endise tippmängija ja praeguse Sloveenia korvpalliliidu peasekretäri Rašo Nesterovic´iga tegutsesid ning nüüd ollakse Euroopa meistrivõistluste poolfinaalis. Ma ei usu, et Sloveenias keegi siunab "See pole meie tulemus". Kuidas ei ole, kui 11 meest koondises on sloveenid.
Meie loeme 1993. aasta EM-i kuuendat kohta enda omaks, aga toonases koondises oli Eesti juurtega mängumehi vähem kui praegu Sloveenia koondises sloveene. Aeg on silmaklapid eest ära võtta. Uus valiktsükkel läheneb ning Eesti koondisel võiks olla indu mängida maksimumi peale.
