Pyeongchangis viibiv Kersti Kaljulaid, kes käis ka ise Alpensia suusakeskuse olümpiarada katsetamas, kirjutas Facebookis: „Homsest hakatakse samadel radadel jagama esimesi olümpiamedaleid ning stardis on ka meie sportlased. Kerget suuska teile, tehke oma parim ja teadke – oleme teie üle uhked, sõltumata kohtadest!”
Sama joont on ta hoidnud ka meediale antud intervjuudes, kus on rõhutanud, et sportlasele ei tohiks pingeid peale panna, tulemustele ei ole vaja keskenduda ega sportlaste etteastetele hindeid ja hinnanguid jagada.
Ühest küljest saan presidendist aru. Ta soovib oma emalikul kombel sportlasi kaitsta võimaliku negatiivse tagasiside eest. Olen nõus, et olümpial halvasti esinenud sportlasi pole mõtet rahvavaenlasteks kuulutada, tegu on siiski kõigest spordivõistlusega.
Aga öelda, et justkui tulemus polegi oluline... Ma arvan, et see on nende samade sportlaste suhtes, kelle kõigi jaoks on tulemus tegelikult väga oluline, natuke ebaaus ja võib-olla isegi veidi patroniseeriv ja sporti tervikuna pisendav.
Kui sportlane jääb olümpial päris viimaste sekka, siis kas eesti rahvas tunneb ikka uhkust? Kahtlen selles väga. Pigem tunneb keskmine televaataja ebaõnnestujale kaasa. Mõni pöidlahoidja on lihtsalt kurb. Mõni on pahane, mõni tunneb piinlikkust, mõni isegi kahjurõõmu. See on reaalsus.
”Ärme rapi indiviidi, aga ärme peida ka pead liiva alla. Kui seis on hapu, siis tuleks kriitiliselt küsida: mida me saaksime olukorra parandamiseks teha?
Ja mille üle me ebaõnnestumise korral uhkust tundma peaksimegi? Me ju ei ole eriliselt uhked, kui näiteks Eurovisioonile saadetud lauljal esinemise ajal sõnad meelest lähevad. Või kui Eesti soost bussijuht liiklusõnnetuse põhjustab. Või kui mõne ärimehe ettevõte pankrotti läheb. Miks peaks spordis see loogika kuidagi teisiti olema?
Olen päri, et ebaõnnestujate personaalne ristilöömine ei anna midagi. Mul pole midagi ka selle vastu, et koondis paisutati poolvägisi suureks, kusjuures juba enne võistlusi on selge, et suur osa läheb pelgalt kogemusi hankima. Paljusid see häirib, mind isiklikult mitte. See on ikkagi investeering järgmistele suurvõistlustele mõeldes.