Pyeongchangis viibiv Kersti Kaljulaid, kes käis ka ise Alpensia suusakeskuse olümpiarada katsetamas, kirjutas Facebookis: „Homsest hakatakse samadel radadel jagama esimesi olümpiamedaleid ning stardis on ka meie sportlased. Kerget suuska teile, tehke oma parim ja teadke – oleme teie üle uhked, sõltumata kohtadest!”

Sama joont on ta hoidnud ka meediale antud intervjuudes, kus on rõhutanud, et sportlasele ei tohiks pingeid peale panna, tulemustele ei ole vaja keskenduda ega sportlaste etteastetele hindeid ja hinnanguid jagada.

Ühest küljest saan presidendist aru. Ta soovib oma emalikul kombel sportlasi kaitsta võimaliku negatiivse tagasiside eest. Olen nõus, et olümpial halvasti esinenud sportlasi pole mõtet rahvavaenlasteks kuulutada, tegu on siiski kõigest spordivõistlusega.

Aga öelda, et justkui tulemus polegi oluline... Ma arvan, et see on nende samade sportlaste suhtes, kelle kõigi jaoks on tulemus tegelikult väga oluline, natuke ebaaus ja võib-olla isegi veidi patroniseeriv ja sporti tervikuna pisendav.

Kui sportlane jääb olümpial päris viimaste sekka, siis kas eesti rahvas tunneb ikka uhkust? Kahtlen selles väga. Pigem tunneb keskmine televaataja ebaõnnestujale kaasa. Mõni pöidlahoidja on lihtsalt kurb. Mõni on pahane, mõni tunneb piinlikkust, mõni isegi kahjurõõmu. See on reaalsus.

”

Ärme rapi indiviidi, aga ärme peida ka pead liiva alla. Kui seis on hapu, siis tuleks kriitiliselt küsida: mida me saaksime olukorra parandamiseks teha?

Ja mille üle me ebaõnnestumise korral uhkust tundma peaksimegi? Me ju ei ole eriliselt uhked, kui näiteks Eurovisioonile saadetud lauljal esinemise ajal sõnad meelest lähevad. Või kui Eesti soost bussijuht liiklusõnnetuse põhjustab. Või kui mõne ärimehe ettevõte pankrotti läheb. Miks peaks spordis see loogika kuidagi teisiti olema?

Olen päri, et ebaõnnestujate personaalne ristilöömine ei anna midagi. Mul pole midagi ka selle vastu, et koondis paisutati poolvägisi suureks, kusjuures juba enne võistlusi on selge, et suur osa läheb pelgalt kogemusi hankima. Paljusid see häirib, mind isiklikult mitte. See on ikkagi investeering järgmistele suurvõistlustele mõeldes.

Aga rääkida, et tulemusest tähtsam on osalemine ja oleme igal juhul oma sportlaste üle uhked – see on ohtlik tee. Ärme rapi indiviidi, aga ärme peida ka pead liiva alla. Kui seis on hapu, siis tuleks kriitiliselt küsida: mida me saaksime olukorra parandamiseks teha? Kas me leiame kõik talendid üles? Kas ma suudame perspektiivikaid sportlasi hoida ala juures? Kuidas vähendada üüratut mahajäämust kõikmõeldava taustajõu ja treeningvõimaluste osas?

Sotši olümpia oli Eesti jaoks aegade halvim. See on fakt. Kas selle fiasko järel toimus EOKs tõsine analüüs? Kas midagi on oluliselt reformitud? Tegelikult tahavad ju kõik olla edukad. Miks me kolme kullaga lõppenud Torino mängudel järel rääkisime uhkusega, et Eesti on suur talispordiriik? Miks siis keegi ei öelnud, et tegelikult on oluline üksnes osalemine.

Tegelikult on tähtsad mõlemad – osalemine ja võitmine. Kui sa ei julge osaleda, ei saa ka võita. Eesti endine tippheitja Eha Rünne, kes töötab kehalise kasvatuse õpetajana, märkis mõni aeg tagasi Eesti Päevalehele antud intervjuus, et noored soovivad üha vähem teineteiselt mõõtu võtta. Kardetakse võistlusmomenti. Seda suundumust võib täheldada ka mujal. Kehalises kasvatuses olla normatiivid ahistavad. Enam ei räägita spordist, vaid pelgalt liikumisest. Vaat see teeb mind murelikuks.

Kõikvõimalikes poliitilistes ja ühiskondlikes debattides on viimasel ajal minu jaoks kuidagi arusaamatult väheks jäänud mõõdukust. Ühed ütlevad: nii on! Teisad vastu: hoopis naa! Ja siis tapeldakse omavahel armutult. Nii ja naa võimalust justkui enam ei eksisteeri. Sama näen siingi: kui kriitikud kiruvad nö olümpiaturiste, siis president võttis vastukaaluks sisse koha sügaval teises äärmuses. Et igal juhul on kõik superhea, sõltumata tulemustest. Aga ei ole ju. Jah, Tartu maratonil võime uhkust tunda iga lõpetaja üle, olümpial paraku mitte. Tunnemerõõmu nende üle, kes suudavad enda tasemel teha hea soorituse.

”

Kaotaja, kes oskab teha õigeid järeldusi, võib saada ühel päeval võitjaks. Kaotaja, kellele pidevalt sisendatakse, et ta on kah nagu omamoodi võitja, ei pruugi selleks kunagi saada. Sest kõik on ju niigi äge ja uhke

Kui mina oleksin Kaljulaidi meedianõunik, oleksin teinud selle postituse puhul tagasihoidliku ettepaneku kasutada väljendi „oleme teie üle uhked” asemel hoopis „oleme igal juhul teiega”. See oleks täpsem ja ausam.

Sest me ju oleme nendega...? Nii heas kui halvas. Nad on ikkagi meie parimad. Ja kui see parim pole tasemel, siis pole see mitte üksnes nende isiklik traagika, vaid lakmuspaber kogu riigi tippspordi kohta. Siis pole mõtet kedagi materdada ega olla ka uhke, vaid nuputada tuleks lahendust.

Selline tupsutamine on minu arvates isegi ohtlik. Äkki me kasvatame sedasi üles terve vatisportlaste põlvkonna, kui korrutame neile naeratuse saatel, et kõik etteasted on väga head. Spordis olid, on ja jäävad võitjad ja kaotajad. Kaotaja, kes oskab teha õigeid järeldusi, võib saada ühel päeval võitjaks. Kaotaja, kellele pidevalt sisendatakse, et ta on kah nagu omamoodi võitja, ei pruugi selleks kunagi saada. Sest kõik on ju niigi äge ja uhke.

Liitu