Kilde Eesti sportlastest Lahtis

Kahevõistleja Tambet Pikkor lõdises sprindivõistluse suusarajalt tulles kui haavaleht.

Minul pole häda midagi, vaat väikemees külmus ära,” ohkas Pikkor kurvalt. “Ega siin nalja ole. Enne sõitu panin küll kile püksi, kuid see vajus ilmselt sõidu ajal ära.”

Võistluspäeval 21aastaseks saanud Jouko Hein sättis enne kvalifikatsioonihüpet suusad seina äärde nagu konkurendidki. Keegi nupuvend lükkas möödudes rivi ümber

Hein võttis suusad, tõusis torni ja avastas seal, et pool varandusest ei kuulu talle. Sünnipäevalaps kobis alla tagasi, kuid lubati treenerist isa Hillar Heina pealekäimisel hilinenultki poomile — hüpe jäi alamõõduliseks, 62,5 m. “Rääkisin kohtunikele, et Joukol oli sidemetega probleeme — õige ka, vale suuska ei saa ju alla. Aga eks Jouko hüpe oli selles sebimises tegelikult juba tehtud.” Nii astus Jouko Hein klubisse, kus iluuisutaja Margus Hernits ootab pudenenud uisukruvidega ja ujuja Indrek Sei katkiste trikoodega. Aga kahele esimesele lisasid naljakad äpardused vaid kuulsust.

Jaan Jüris pääses normaalmäelgi põhivõistlusele. Suutnuks ta kvalifikatsiooni 82meetrist hüpet korrata, olnuks asja teise vooru, kuid 71,5 meetrist piisas vaid 44. kohaks

Võistlushüpetel mängib närv ikka teist moodi,” ei salanud Jüris, kes oli ka treeningutel ladvikule üsna lähedale jõudnud. Jüris oli MMi kokkuvõttes kodupublikut meeldivalt üllatanud, ent ise rahule ei jäänud: “Plaan oli pääseda ühel võistlusel 30 parema hulka ja sedasi MK-sarja jõuda.” Puhuti tundus eesmärk reaalsena, osalt tänu sellele, et Lahti mäed tähendavad Eesti hüppajaile sisuliselt koduväljakut.

Et tuleva talve olümpiamängudel Salt Lake Citys edukam olla, tuleb hüpata, hüpata, hüpata. “Lisaks tuleb suvel oluliselt rohkem jõutrenni teha,” teab Jüris.