Kuigi matemaatiliselt võinuks prantslased veel kaheksandikfinaalist väljagi jääda, siis Didier Deschamps oli oma hoolealuste võimekuses piisavalt veendunud ning 1998. aastal maailmameistriks tulnud treener võis lubada omale mitmeid muudatusi tavapärases algkoosseisus.

Kohtumine algas hoogsalt ja enesekindlate prantslaste kõrge pressinguga. Mängutempo oli kiire ja kuigi Ecuador mängis kohati kaitsvamalt ja rajas oma joonise pigem kontrarünnakutele, siis rahulikku palliveeretamist ja suurel hulgal tehnilist praaki kumbki meeskond endale ei lubanud.

Esimese kolmveerandtunni ärevamad sündmused toimusid pigem lõunaameeriklaste platsipoolel, kuid teatav pingelangus prantslaste leeris ei lubanud neil ka viimasel kolmandikul vastastele üleliia ohtlikuks saada.

Poolajapausilt naastes polnud hoolimata sellest, et Ecuadori mehed said kahtlemata infot Manausis toimunud kohtumisest Hondurase ja Šveitsi vahel, suuri muudatusi näha. Küll aga veeretas õige pea oma kaasvõitlejate õlule topeltkoorma Ecuadori kapten Antonio Valencia, kes ohtliku vea eest punase kaardi teenis.

Hoolimata vähemusse jäämisest ei visanud Ecuador püssi põõsasse ja kuni jõuvarude sisulise lõppemiseni anti vastastele korralik lahing. E-alagrupi võitnud ja kaheksandikfinaalis Nigeeriaga vastakuti minev Prantsusmaa võttis esiti küll tempot veidi alla, ent matši lõpufaasis, kui Ecuadoril enam midagi kaotada polnud, muutus mäng oluliselt lahtisemaks ja realiseerimata väravavõimalusi jätkus mõlemale poole väljakut.

Kahes esimeses alagrupimängus tõelise jõudemonstratsiooni korraldanud prantslased andsid viimases kohtumises küll veidi tagasi, ent suutsid jätkuvalt pakkuda kiireid üleminekuid kaitsest rünnakule ja tõhusat pressingut vahetult pärast pallikaotust. Hea kaitsemängu eest tuleb kiita ka Ecuadori koondist, keda ei murdnud ka kümnekesi jäämine.