Kaks esimest mängu on rebinud korvpallifännidelt roosad prillid ja reaalsus on üldsuse jaoks jahmatav. Kindlasti on see mingis mõttes ala tervisele ka hea, sest väga loodaks, et EMi järel analüüsitakse Eesti korvpalli käekäiku senisest kainemalt ja üritatakse astuda samme olukorra parandamiseks. Kui ma kevadel kirjutasin meie korvpalliliigas pallinud rekordilisest võõrmängijate hulgast ("Rekordarv leegionäre paljastab korvpalli nõrga noortetöö") ja tõsiasjast, et meie mehed ei saa olla koduklubis liidrirollis, ei pidanud palju korvpallitreenerid, -juhid ega ka –ajakirjanikud seda mingiks probleemiks, pigem süüdistati mind pastakast loo väljaimemises. Kui soovitasin eeskuju võtta võrkpallist, kus noored poisid platsil on ja ilma teevad, sõimati nägu täis. Isegi toimetusesiseselt.

Jah, kindlasti peaks sisekaemusega tegelema ka ajakirjanikud: kuidas ükski ekspert ei näinud sellist jõudude vahekorda ette? Miks võis terve suve meediast lugeda üksnes ülistavaid artikleid korvpallikoondise kohta, kus oli edasiviiv kriitikameel?

Aga see toimugu kõik pärast EMi! Mängida on jäänud veel vähemalt kolm matši ja nii fännid kui mängijad peavad väärikalt esinema.

Mängijad, võidelge! Me toetame. Me oleme teiega ka halvas. Ainus, mida palume, et kõik annaksid endast platsil 110 protsenti. Kaotage, aga väärikalt. Hammustage see „kips“ läbi, ärge kartke mängida!

Fännid, toetage! Keegi ei lähe platsile kaotama. Visketabavus pole ju tahtejõu küsimus. Või oletegi sellised kuulsusekütid, kes tahavad särada ainult sportlaste edu taustal? Eesti pole sellise kaliibriga spordiriik, et võiksime omasid välja vilistada. Kui on häbi, siis on see meie ühine häbi. Tundub, et tippvormi pole Riias näidanud ka korvpallikoondise „kuues mängija“.

Ja veel üks asi: mängijad, minge tribüünide juurde ja tänage fänne! Lappige omavahelisi suhteid. Juba esimese kohtumise järel kurtis üks poolehoidja: „Miks jäi veel rohkem mõru maik suhu? Koondise mängijad ei tulnud isegi fännidele plaksutama, vaid läksid kohe noruspäi minema. Vene vist ainukesena tahtis tulla. Väga imelik, kui 5000 fänni elavad ka kaotuses kaasa ja plaksutavad. Võiks natukenegi tänada...“
Võrkpallikoondis sai Euroopa liiga Final Four’is kahel õhtul järjest valusalt lüüa, kuid ei unustanud käputäit Eesti fänne tänama tulla. Võtke õppust. Kõik pole veel läbi! Kolm kuuli on salves alles, kaks esimest osutusid kahjuks paukpadruniteks. Ka üks võit oleks palsamiks hingehaavadele.