„Žalgirises oli meil nagu pere ja tema on olnud mu teine isa. Treenereid on olnud sadu, aga Garastase eest läksime võitlusse,” lausus Sabonis ja vaatas Garastast tänutundega. Nad on võtnud Leedu korvpalliliidu koosolekutelaua taga istet, et heita põgus pilk möödunule.

„Treeneril on raske töö, kus on vaja tugevat südant, sest kõik peavad jooma tema verd. Eks ka Garastas närveeris, aga näete, ta on heas vormis,” ütles Sabonis ja noogutas Garastasele, kel täitub 84. eluaasta.

Vilepartii ajas marru

Sabonise ja Co. üks närvesöövam ja masendavam mäng oli 1995. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalis Ateenas Jugoslaavia vastu. USA kohtuniku George Toliveri vilepartii ajas leedulased marru. Kõigepealt andis ta tehnilise vea Sabonisele, kes pidi peagi viie veaga pingile istuma. Kaks minutit enne lõppu sai Saulius Štombergas ründevea, millele Sabonis pingilt reageeris – kohe määras Toliver võistkonnale tehnilise viga ja leedulased keeldusid mängu jätkamast. Serblaste ja montenegrolaste liider Aleksandar Đorđević käis Šarūnas Marčiulionist veenmas, et nad mängiksid lõpuni. Veerandtunni pärast kohtumine jätkus. 96 : 90 võit kuulutas meistriks Jugoslaavia, kuid Kreeka publik karjus: „Leedu on tšempion!”

Treeneril on raske töö, kus on vaja tugevat südant, sest kõik peavad tema verd jooma.

„Euroopa finaali vilistas NBA kohtunik. Mõistan, kui ta tuleks maailmameistrivõistlustele, kus osalevad ka ameeriklased. Ta tõlgendas olukordi NBA reeglite järgi,” ütles Garastas.

Sabonis lisas: „Tol tšempionaadil osales kümmekond NBA korvpallurit, teised mängisid aga Euroopas. Jugoslaavia oli tulnud juba mitu korda Euroopa meistriks, Leedule oli see esimene võiduvõimalus pärast taasiseseisvumist. Meil ei lastud võita, see solvas. Minu arust tundsid ka kreeklased end solvatuna.”

Kui Jugoslaavia korvpalluritele hakati kuldmedaleid kaela riputama, astusid horvaadid pjedestaalilt maha ja lahkusid. Nad protestisid niiviisi lagunenud Jugoslaavia liitriigi sõja vastu, kus tapeti süütuid inimesi.
Arvydas Sabonis ja Vladas Garastas, Leedu võidukas duo

„Enne autasustamist tegid horvaadid meile ettepaneku, et las osaleb ainult Jugoslaavia. Kuid publikust oli kahju,” lausus Garastas. „Jugoslaavia mängijad polnud olukorras süüdi – nad tegid oma, meie oma tööd,” täiendas Sabonis.

Haruldase ande esiletõus

Spordiavalikkus nägi Sabonise talenti esimest korda 1981. aasta NSV Liidu koolinoorte spartakiaadil Vilniuses, kus leedulased alistasid tema vedamisel Moskva võistkonna. Garastas arutas kohe olümpiavõitjast noortekoondise peatreeneri Modestas Paulauskasega, kas edutada haruldaste kehaliste eeldustega ja mitmekülgne keskmängija Žalgirisse. Sabonise pikkuseks mõõdeti sel ajal 209 sentimeetrit.

„Olin veendunud, et kui me ei saa vähemalt 210 cm pikkust tsentrit, siis on meil raske AKSK-ga konkureerida,” märkis Garastas. „Talle oli vaja kohe anda võimalus meeste keskel areneda. Olen näinud, kuidas andekad noorukid istuvad pingil, kuid nad peavad saama mängus karastuda. Otsustasin, et teeme paar sammu tagasi ja ohverdame hooaja, et siis teha suur edasiminek.”

Meistrivõistluste alguses kaotas Žalgiris viiest mängust neli ja ametnikud kutsusid peatreeneri vaibale. „Ma ei hoolinud kriitikast ja juba kevadel tegutses Sabonis korralikult,” tõdes Garastas. „Pronksmedaliheitluses Moskvas Dünamoga tekkis aga olukord, kus kõik ametnikud olid saalist lahkunud. Dünamolane Golubenko lõi rusikaga Arvydasele kõhtu. Ta hakkas end kaitsma, aga Leningradi kohtunik Samiš, kes eelmist olukorda ei näinud, eemaldas ta ebasportliku käitumise pärast väljakult. Saime tookord neljanda koha.”
Arvydas Sabonis Žalgirise au kaitsmas

Tolsamal suvel kutsuti Sabonis NSV Liidu koondisse ja ta krooniti 17-aastasena Columbias maailmameistriks.

1983. aasta NSV Liidu meister selgitati esimest korda playoff’is. Keskarmeelased jäid 2 : 1 peale ja võitsid ka järgmisel hooajal. Kolmes järgmises kullaheitluses 1985–1987 valitses aga Žalgiris.

„AKSK-s oli pool liidu koondist, sageli mõjutasid mängu käiku kohtunikud,” ütles Sabonis. „Kui olime AKSK-le juba mitu korda kannale astunud, hakkasid kohtunikud meiega arvestama. Me ei tahtnud, et nad meid aitaksid, vaid vilistaksid õiglaselt. Meie võit polnud tähtis ainult Leedule, meil oli kogu Nõukogude Liidus palju poolehoidjaid.”

AKSK-s oli pool liidu koondist, sageli mõjutasid mängu käiku kohtunikud.

Garastas meenutas, et Valgevene kohtunik Vladimir Tsarikov rääkis, kuidas talle anti tegutsemisjuhiseid ja vastutasuks lubati ta saata Euroopa meistrivõistlustele. Arbiteritele jagati kaupa, mida poeletile ei pandud. „Me võisime neid üksnes vorstiga kostitada,” puhkes Sabonis naerma.

Ränkraske vigastus

Suur mängukoormus 1982. aastast saadik, kui kaitsta tuli nii NSV Liidu põhikoondise, juunioride esinduse kui ka Žalgirise värve, kurnas Sabonist. 1987. aasta mais murdus tal NSV Liidu koondise treeningul parema jala Achilleuse kõõlus. Kui Garastas helistas Moskvasse, lubati, et Sabonis lennutatakse esimesel võimalusel Helsingisse operatsioonile. Ometi seda ei tehtud. „Meil vedas, et Leedus leidus suurepärane mikrokirurg Kęstutis Vitkus,” tänas Garastas saatust.

Sabonis meenutas: „Trauma juhtus laupäeval. Oli vaja kiiresti opereerida, aga pädevat arsti polnud Kremli haiglas kohal. Pühapäeval toodi mind Vilniusse ja esmaspäeval opereeriti. Vitkused, isa ja poeg, olid väga hinnatud kirurgid. Aasta varem sõitis traktor ühe tüdruku jala puruks ja nad lappisid selle kokku.”

Kolm kuud hiljem komistas Sabonis kodutrepil ja Achilleuse kõõlus murdus teist korda. „Siis helistasin dr Vitkusele juba ise: „Kas saate mind veel kord opereerida?” Ta lubas teha jala nii korda, et rohkem ei pea lõikama.”

Sabonise sõit 1988. aasta Souli olümpiale rippus aga õlekõrre otsas. Abikäe ulatasid Portland Trail Blazersi juhid, kes kutsusid leedulase kevadel USA-sse taastusravile. Kui ta augusti alguses koju lendas, mõtles ta arstide soovitusele mängupinget paar-kolm kuud vältida.

„Treenida juba võisin, aga mängides olnuks suur risk end uuesti vigastada,” meenutas Sabonis. „Tahtsin väga Soulis mängida, sest eelmisest olümpiast olime boikoti tõttu kõrvale jäänud. Järgmise olümpiani jäi aga neli aastat ja ma polnud kindel, kas jalad nii kaua üldse kannatavad. Palusin Moskva spordiametnikke: „Saatke mind Souli kas või turistina! Läksin treeningule, kingad jalas. Aleksandr Gomelski (NSV Liidu koondise peatreener – toim) kutsus mind väljakule: „Tule ja proovi.” Siis söötis palli, püüdsin ja saatsin selle haakviskega korvi. „Sa oled heas vormis, sõidad olümpiale,” teatas Gomelski. Olin olümpiale sõidust unistanud lapsepõlvest saadik.”
Arvydas Sabonis 1983. aastal

Turniiri alguses oli Sabonis pärast poolteist aastat kestnud mängupausi roostes, ent iga mänguga tema koostöö tuttavate meeskonnakaaslastega paranes. Suur risk õigustas ennast.

„Olime juba noortekoondises mitmekesi koos mänginud ning Žalgirise mehed tundsid üksteist läbi ja lõhki,” sõnas Sabonis. „Kõige olulisem oli aga igaühe suur tahe – võita korvpalli olümpiakuld on midagi erakordset. See on ju teistel peale USA koondise õnnestunud ainult kolm korda.”

Garastas tänas saatust: „Sabonis oli tol momendil kolmas sportlane, kes pärast kõõluse kaht järjestikust murdu suutis edasi sportida.”

Oma õppetundi hoiatuseks tuues on Leedu korvpalliliidu presidendiametit pidav Sabonis manitsenud noortetreenereid: „Organism vajab kasvamiseks jõudu ja energiat, aga kui poiss mängib palju, siis läheb pinge suureks. Treeningul saab teha pause ja harjutada mõõdukalt, kuid mängus tuleb kogu aeg pingutada. Meie noortel esineb palju koormustraumasid, see hirmutab. Pealegi ei ole söök sageli sama tervislik nagu meie ajal.”

Kogu Leedu pidutses

1992. aasta Barcelona olümpial avanes Sabonisel, Šarūnas Marčiulionisel, Valdemaras Chomičiusel, Rimas Kurtinaitisel, Sergėjus Jovaišal, Artūras Karnišovasel ja teistel võimalus viimaks kodumaa au kaitsta. NBA täht Larry Bird on meenutanud, et mänguks Leeduga häälestusid nad tõsiselt. „Mis konkurendid me ameeriklastele ikka olime, nad võitsid kõiki ülekaalukalt,” kommenteeris Sabonis 51-punktilist lüüasaamist dream team’ilt poolfinaalis.

Garastas otsustas hoolealuseid säästa pronksiheitluseks ühendatud võistkonnaga, mis koosnes Ukraina, Venemaa, Kasahstani ja Läti korvpalluritest. Võit 82 : 78 vallandas kogu Leedus üldrahvaliku peo. „Kohe pärast mängu tulid riietusruumi Vytautas Landsbergis abikaasaga,” meenutas peatreener. „Donn Nelson, kes oli meie abitreener, avas šampanjapudeli ja valas Leedu riigipea joogiga üle. Siis laulsime Leedu hümni. See oli meile väga tähtis võit.”

1995. aastal aitas Sabonis Madridi Realil võita Euroliigas ja ta tunnistati Vana Maailma parimaks korvpalluriks.

1995. aastal aitas Sabonis Madridi Realil võita Euroliigas ja ta tunnistati Vana Maailma parimaks korvpalluriks. Siis sõlmis ta lepingu Portland Trail Blazersiga, kus teda oldi kümme aastat kannatlikult oodatud. Portlandi meeskond jõudis kahel korral läänekonverentsi finaali, kus tuli alla vanduda vastavalt San Antonio Spursile (1999) ja Los Angeles Lakersile (2000). Vaatlejate hinnangul oli 220 cm pikkune Sabonis ainus keskmängija, kes suutis Lakersi koljatit Shaquille O’Neali pisutki ohjeldada.

„Teda oli võimatu pidurdada, meie jõud polnud võrdsed,” nentis Sabonis. „Ta oli supertäht ja kohtunikud ei saanud iga tema viga vilistada, sest korvpall on äri ja vaatemäng. Shaq kasutas seda ära ja teda oli raske katta. Vigadest pidin hoiduma, sest pärast minu väljalangemist polnud kedagi tema vastu panna.”

Tegi kõike, mida vaja

Sabonist iseloomustasid suurepärane väljakunägemine ja mänguintelligentsus, hiilgav sööduoskus ja tundlik vise igalt positsioonilt. Kui palju pidi ta seda kõike õppima?

„Midagi oli kindlasti sünniga kaasa antud,” tõdes Garastas. „Esimene treener Juri Fjodorov pani Arvydase alguses tagamängijaks ja temast kasvas mitmekülgne korvpallur, mis tuli kasuks. Virtuooslikud söödud – selja tagant, üla õla, jalge vahelt – olid tema puhul loomulikud, sest ta nägi väljakut imehästi ja taipas lennult, mida kaaslane teeb. Kui ta tõi 30 punkti ja 20 lauapalli, siis saavad kõik aru, mis see tähendas meeskonnale. Tal oli tehniliselt õige vise ja haakviset sooritas mõlema käega.”
2012. aastal koos Vladimir Tkatšenkoga. Samad mehed on koos ka paar pilti ülevalpool.

Korvpallikuulsus täpsustas muigamisi: „Vasaku käe haakvise on siiski väga halb.”

Kaitses seisis Sabonis nagu müür. „Ta nägi kõike, mida vastane tegi,” kinnitas Garastas. „Ütles kaaslastele, kuhu joosta, läks ise teistele appi. AKSK vastu tegime kaitses viis-kuus viga, see oli võidu alustala. Nüüd räägitakse NBA-s, et enam pole keskmängijat tarviski. Kui neil pole häid tsentreid, siis saan neist aru. Aga kui leidub sama võimas mees nagu Sabonis, mis nad siis ütlevad?”

Karjäärile pani Sabonis punkti Kaunase Žalgirises 2004. aastal, kui ta tunnistati Euroliigas põhihooaja kõige väärtuslikumaks mängijaks.

„Saatus kinkis meile inimese, kellesuguseid sünnib üks saja aasta jooksul,” tõdes Garastas.

Suur korvpalliõhtu toimub 2. juunil kell 18.00 Saku Suurhallis. Osa ürituse tulust läheb Eesti noorte korvpalli toetuseks.

Arvydas Sabonis

Sündinud 19. detsembril 1964 Kaunases
Pikkus: 220 cm
Korvpalli mängimist alustas 1978, lõpetas selle 2005. On Leedu korvpalliföderatsiooni president.
Klubid: Kaunase Žalgiris 1981–1989, Valladolidi Forum 1989–1992, Madridi Real 1992–1995, Portlandi Trail Blazers 1996–2001, Žalgiris 2001–2002, Trail Blazers 2002–2003, Žalgiris 2003–2004
Saavutused: NSV Liidu koondises olümpiakuld (1988), MM-il kuld (1982) ja hõbe (1986), EM-il kuld (1985) ja pronks (1983, 1989), Leedu koondises olümpiapronks (1992, 1996), EM-il hõbe (1995); Žalgirises kontinentaalkarika võitja (1986), Euroliigas 2. koht (1986), Saporta karikasarja 2. koht (1985) ja NSV Liidu meister (1985–1987), Madridi Realis Euroliiga võitja (1995) ja Hispaania meister (1993, 1994), Euroopa parim mängija (1985, 1997), NBA Kuulsuste halli liige (2011)

Vladas Garastas

Sündinud 8. veebruaril 1932
Korvpallitreener 1971–1998, Leedu korvpalliföderatsiooni president 2003–2011
Saavutused peatreenerina: Žalgirises kontinentaalkarika võitja (1986), Euroliigas 2. koht (1986), Saporta karikasarja 2. koht (1985) ja NSV Liidu meister (1985–1987), Leedu koondises olümpiapronks (1992, 1996) ja EM-il hõbe (1995), NSV Liidu koondises MM-il hõbe (1990) ja EM-il pronks (1989)

Leedu ihkab taas olümpiamedalit

Pikka aega Leedu korvpalliliitu juhtinud Vladas Garastas ja temalt presidendiameti üle võtnud Arvydas Sabonis tundsid muret, et kõik Leedu paremad pojad saaksid sõita Rio de Janeiro olümpiamängudele medalite nimel võitlema.

„Ikka ei saa keegi meeskonda tulla ja keegi on vigastatud,„ tõdes Sabonis. „Donatas Motiejūnas lõpetas NBA-s hooaja, aga tal tuleb tegeleda oma lepinguga. Jonas Valančiūnas (Toronto Raptorsi keskmängija – toim) vigastas jalga, loodame, et ta paraneb. Jonas Mačiulise hooaeg Madridi Realis kestab juunini. Kõige tähtsam on, et saime jälle olümpiale – 1992. aastast saadik on Euroopast kõikidel olümpiatel mänginud ainult Leedu. Oleme selle üle rõõmsad.„
Garastas lisas: „Jonas Kazlauskas on kogenud treener ja meeskond on kindlates kätes. Võime konkureerida hõbeda ja pronksi pärast, dream team’i on üliraske võita.„