KAHEVÕISTLEJATE BLOGI: Kristjan Ilves: ässad tornis vaatasid, mis poisike siin nii hilja veel kooserdab

 (5)
KAHEVÕISTLEJATE BLOGI: Kristjan Ilves: ässad tornis vaatasid, mis poisike siin nii hilja veel kooserdab
Eesti kahevõistlejad intervjuud andmas.Foto: erakogu

Muljeid nädalavahetusest jagub korralikult. Alustades juba sellega, et ilmad on siin neli päeva järjest olnud suurepärased, iga päev paistab päike ja õhk on mõnusalt soe. Ilmastiku tingimused võistlusteks olid igastahes viimase peal.

Reedel sai hüpatud ametlikud treeningud ja kvalifikatsioon, õnneks mägi on tuttav ja harjumisega probleeme polnud. Võistlusele sai peale hüpatud kerge vaevaga.

Laupävasele paarissprindile läksime peale enesekindlalt ja lootsime teha hüppemäel hea tulemuse. Mina hüppasin esimest vahtust ja Tiiru (Karl-August Tiirmaa - toim) esimest. Sõitsin just parasjagu liftiga torni, kui Tiirmaa hüppas ja nägin seda hüpet pealt. Emotsioon oli kõva, kui nägin, et tiimikaaslane tegi väga hea soorituse. Lõin käsi kokku ja hõikasin kõvasti "jess". Kui torni jõudsin, nägin, et Estonia ikka juhib. Lõpuks suutis ainult Austria meeskond mööda hüpata, ning seega olime peale esimest vooru teisel kohal.

Siis tulid Tiirmaa sõnad meelde, mis ta enne torni minekut ütles: "Vaata, et siis jalg värisema ei hakka, kui viimasena tornist alla hüppad." Ega ta midagi valesti ei ütelnud, kuna pidin hüppama eelviimasena (Teine vahetus hüppab tagurpidi järjestuses, esimese vooru viimane meeskond hüppab esimesena ja liidrid hüppavad viimasena). Sain tornis päris kaua oodata, kuna ei osanud loota, et peaaegu viimasena tornist saab alles alla tulla. Ühesõnaga mäe otsas sai korralikult praadida. Tornis vaatasid ka need ässad juba imelikult, et mis see poisike nii hilja siin tornis veel kooserdab. Õnneks polnud midagi põdeda, kuna teadsin, et hüppevorm on hea ja et isegi, kui sooritus kõige paremini välja ei tule, siis K punktile ikka hüppan ära.

Seotud lood:

Varsti oligi aeg poomile minna ja üks litakas panna. Hüpe tuligi korralik ja maandusin 94 meetri peale, ise arvasin peale maandumist, et sellest ei piisa liidripukki minemiseks, aga kiire pilk tabloole ja nägin, et juhime, siis võttis muigama küll. Hüpata oli jäänud ainult austerlasel, aga tema hüpe jäi suhteliselt lühikeseks ja olimegi võitnud hüppevõistluse. Kõigile tuli see suure üllatusena, nii endale kui ka teisetele. Teised tiimid aga õnnitlesid ja siis pisteti kohe mikker nina alla. Igastahes üks vägev kogemus.

Ees oli aga veel murdmaa ja vahed olid imeväikesed. Murdmaa aga kahjuks ei õnnestunud nii hästi, Tiirmaa kukkus õnnetult kõige suuremal laskumisel ja siis jäime pundist maha, edasi vajusime aina tahapoole. Sõidutunne ei olnud ka midagi erilist ja nii lõppeski hästi alanud päev suhteliselt mornilt. Väga pettunud polnud, kuna vähemalt hüppemäel õnnestusime ja seda oli teada, et tahapoole vajume, sest murdmaarajad olid kiired ja vahed üliväikesed, mis andis tohutu eelise kõvadele suusameestele.

Pühapäeva hommik algas raskelt, väsimus oli peal ja tunne oli suhteliselt kehva. Hüppemäel ei saanud ennast käima ja kogu keha oli tuim, ei suutnud teha oma hüpet ära ja 21. koht ei pakkunud mingit rahuldust. Peale hüppeid mõtlesime treeneriga, et kuna tunne on jama ja koht ka suhteliselt niru ning punktikohta on raske saada, siis parem puhkab ja hoiab jõudu järgmiseks nädalavahetuseks.

Kuni kolmapäevani treenime Ramsaus ja siis edasi juba järgmisele MK- le Schonachisse.
Motivatsioon on endiselt kõrge ja loodame, et tunne läheb paremaks, et siis järgmine nädalavahetus juba löögihoos olla.

Tervitused Ramsaust!

Kristjan Ilves