Rootslased mängisid seekord paremini, kui esimeses viigimängus iirlastega – võitluslike ning pikki palle mängivate tiimidega on alati raske mängida, väga keeruline on neist üle olla. Itaalia aga mängis valdavalt maast ja seepärast oli meil täna kergem. Rootsi mängul polnud midagi viga. Me alustasime hästi ning me valdasime päris palju palli. Itaalia oli üllatavalt aeglane – alles teisel poolajal hakkasid nad kõrgemalt pressima. Esimesel poolajal nad väga palju ringi ei jooksnudki.

Meile sai saatuslikuks see, et teisel poolajal me lihtsalt väsisime. Itaallased lisasid tempot ja me ei suutnud sellele vastu seista. Oli näha, et mängijad liikusid vaikselt oma positsioonidest välja ning me vajusime liiga sügavale. Me andsime Itaaliale liinide vahel ruumi, esimesel poolajal me seda ei teinud, ning väga head meeskonnad kasutavad selle probleemideta ära. Itaalia mängis nii nagu alati – nad olid organiseeritud, ühtsed ning kasutasid oma võimaluse ära.

Sel turniiril on kohtumiste viimastel minutitel juba väga palju väravaid löönud ja ma kipun arvama, et see tuleb sellest, et mängijatel on pikad hooajad seljataga ning viimasel veerandtunnil on selgelt näha, et mõned tiimid ei suuda oma positsioone enam nii hästi hoida ning mängud muutuvad avatumaks. Seda oli hästi tänagi näha.

Ma usun, et kuigi me kaotasime, siis nii meedia kui fännid on kokkuvõttes tänase mängupildiga rahul, tulemusega otseloomulikult mitte. Kusjuures, meil pole kahe mänguga olnud ühtegi pealelööki, mis oleks raamidesse läinud. Selle statistika pealt on raske Belgiat võita. Me peame viimases mängus kiiremini tegutsema. Me ei saa nii tugeva vastase vastu väga suurte jõududega ründama minna ning neile ruumi jätta, vaid me peame ootama oma võimalust ning vasturünnakutel kiiremini tegutsema. Just sellest on meil seni puudu jäänud.