Janno Kivisilla MM-i kommentaar Delfile: USA kannatas lõpuni ja näitas sisu

Ootasin mängu Ghana ja USA vahel mitmel põhjusel. Kõigepealt kindlasti uudishimu näha, mis tasemel on Jürgen Klinsmanni juhendatav USA koondis, kuna sakslane on olnud edukas koondise loots. Läinud aastal saavutatud 12-mänguline võitudeseeria räägib enda eest.

Teiseks soovisin näha nende mängupilti just selle pilgu läbi, et oma valikgrupis ja kontrollkohtumistes oli näidatud ladusat ja huvitavat jalgpalli, kontrollides mängutempot ja silma paistes kvaliteetse ründemänguga – seda lubas peatreener näidata ka MM-finaalturniiril. Kui temalt küsiti, et tulevad ju vastu suured jalgpalliriigid, siis Klinsmann vastas, et tahavad oma mängu mängida olenemata vastasest. USA koondis kavatses minna vastastega silm silma vastu, mitte kaitses istuda ja vasturünnakutele loota.

Meeskonnad olid varem kahel korral MM-il kohtunud ning mõlemad mängud oli võitnud Ghana. USA pidi välja mõtlema, kuidas see seeria murda. Kui soovitakse sellest surmagrupist edasi pääseda, tuleb kindlasti neil sellega hakkama saada.

Põnevust lisas kindlasti alagrupi avakohtumine Saksamaa ja Portugali vahel, mis lõppes Saksamaa seljavõiduga. See tähendas, et teise mängu võitja sai psühholoogilise eelise ka Portugali vastu, kes on nüüd justkui haavatud loom ja selg vastu seina.

Selleks hetkeks kui Mustade Tähtede jaoks MM finaalturniir hakkas, olid nad juba 0:1 kaotussseisus. Peab tunnistama, et see ootamatu avavärav jättis kogu esimesele poolajale korraliku pitseri. Ghana üritas, mis ta üritas – enamjaolt läbi parema ääre teravusi tekitades, tsenderdusi kasti mängides, aga ameeriklaste kaitsemängu distsipliin ja hea organiseeritus palju võimalusi neile ei andnud.

Ghanal on küll väga tugev keskväli, kellest nende mäng väga palju sõltub, aga esimesel poolajal nad palliga mängus päris mängu sisse ei saanudki. Mustad tähed küll domineerisid mängu, aga nende rünnakud olid ameeriklaste jaoks liiga lihtsasti loetavad. Samas tuleb tunnistada, et ega ka ameeriklastel endal väga palju häid kontravõimalusi polnud ning enamus esimese poolaja energiast kulus kaitsemängu organiseerimisele ja Ghana rünnakukatsete ohjamisele.

Teisele poolajale vastu minnes võis oodata ja loota, et Ghana mäng muutub mitmekülgsemaks – nad on Aafrika ühed parimad ning pole nad asjata oma hüüdnime Mustad Tähed saanud.

Teisel poolajal hakkas Ghana paremini üles leidma oma tähtründajat Gyan Asamoaht ja aktiivsemalt lülitus rünnakutele ka nende keskväli. Siiski oli tunda, et ameeriklaste mängudistsipliin ja kaitse organiseeritus on endiselt kõrgel tasemel, mis andis USA poolehoidjatele põhjust loota, et ehk peab võistkond eduseisu hoidmisega lõpuni vastu.

Olulised sündmused mängus leidsid aset pärast seda, kui Kevin Prince-Boateng mängu lülitus. Kuigi tema entusiastlikkus ja soov mängu muutust tuua viis küll vahepeal tema enda individuaalsete ebaõnnestumisteni, toimus Ghana mängurütmis selge muutus ja tempo tõusust oli selgelt näha, et ameeriklastel on raskusi mängus püsimisega. Väsimuse märke näitasid just ameeriklased ning oli näha, et soojas kliimas mängimine annab Ghanale selge eelis.

Ghana surve ja soov väravat saavutada kandis lõpuks vilja. See, mida oldi üritatud enamuse mängu parema ääre, sai lõpuks teoks läbi vasaku ääre.

Kui võis sellel hetkel arvata, et Ghana on nüüd mängus tagasi ja nüüd tuleks inertsiga edasi rünnata, siis ameeriklased näitasid tõelist vaimselt tugevust ja sisu, et tulla sellisest olukorras, kus sa oled 82 minutit tööd teinud, vaeva näinud ning krampide piiril mänginud pallita, auga välja.

Saades vaid üksikuid ohtlikuid kontrarünnakuid ning lastes vastase mängu tagasi nii hilises mänguetapis, võib tihti meeskond murduda, aga ameeriklased näitasid sisu. Nende vaimne tugevus ja atleetlikus tõid neile lõpuks selle õnneliku lõpu. Võiduvärav oli nokaut Ghanale ja tuli sealt, kus oli seda kõige vähem oodata oli. Viigiseisus mõtlesid nad kindlasti, kuidas lüüa teine värav USA väravavõrku, aga ameeriklastel olid teised plaanid.

Klinsmann oli ühes MM-eelses kommentaaris öelnud: „Edu MM sõltub mängijate kvaliteedist, samuti peab meeskonnas olema hea keemia ja oskus minna iga turniiri päevaga tugevamaks.“ Mäng Ghana vastu näitas, et nad suudavad ühtse meeskonnana kohtumise lõpuni vastu pidada ka kõige keerulisemates olukordades uskuda endasse. See on tõestus tugevast mängudistsipliinist ja ka väga heast meeskonnasisesest keemiast.

USA on turniirile hea alguse teinud. Huvitav saab olema näha, kas nendes on potentsiaali saada päev-päevalt veel tugevamaks, sest kvaliteetsemad ja ohtlikumad vastased ootavad neid alles ees.