Janno Kivisild: Itaalia mängis nagu sõitnuks Ameerika mägedel
Itaalia võib mängida väga kõrgel tasemel, samas mängu täiesti käest ära anda ja ära kukkuda. Eile kinkisid nad kohe 1. minutil iirlastele võimaluse end šokeerida. Seda olukorda ei tinginud mitte iirlaste fantastiline kaitsemäng, vaid itaallaste enda lohakus. Nad ei olnud mängus piisavalt sees.
5.-10. minutiks haaras Itaalia küll initsiatiivi, võtsid appi vana hea 4-4-2 formatsiooni ja rombi, üritasid leida liikuvaid ründajaid, proovisid läbi äärte, ka äärekaitsjate abil leida võimalusi, ent üsna tulutult. Teed iirlaste väravani ei leitud. 0:0 seisul ei pakutud Iirimaale küll erilisi võimalusi, ent samas oldi lohakad, iseäranis kogenud Andrea Pirlo isikus. Iirimaa andis neile nõrkushetked andeks.
Kui ei õnnestunud nii ega naa, tulid Itaaliale appi vanad sõbrad nurgalöögid. Edukate kornerite ja Itaalia vahele võib tõmmata lausa võrdusmärgi. Neil on kvaliteeti löökide meisterlikuks sooritamiseks ja seda tüüpi mängijad, kes on õhuvõitluses võimsad ja tugevad. Antonio Cassano 1:0 värava puhul meelitas üks itaallane eespostis olnud iirlase positsioonilt välja ja Casano avanes just sellesse tsooni.
Teist poolaega alustas Itaalia isuga, kuid kümne minutiga vusises sellest bravuurist õhk välja. Olukorrad võideldi lõpuni, liiguti kiirelt kaitsest rünnakusse, kasutati ära Di Natale ja Cassano teravust. Initsiatiiv anti aga ära, Iirimaa mängis oma mängu edasi ja oli tunne, et iirlased väärivad väravat. Lõpuks võttis vahetusest sekkunud ja sellest ilmselgelt nördinud Balotelli oma väravaga pinged maha.
Veerandfinaaliks saab Prandellil olema kõvasti mõtlemisainet. Kas kasutada esimestes mängudes töös olnud kolme kaitsja taktikat, mis kiiresti läheb üle viiesele liinile või harjumuspärast 4-4-2 skeemi ja rombi. Alagrupimängud näitasid, et kõige veenvamad oldi Hispaania vastu ehk olukorras, kus polnud favoriidikoormat.
