Jaak Printsi jalgpalli MMi kommentaar: ma usun, et Horvaatial läheb veel hästi
Ma ei ole Brasiilias käinud. Ma ei tea, kas vaesuse mõiste tähendab sellel maal sama, mida kogesin oma lapsepõlve raskeimatel aastatel, mil korjasime vendadega pudeleid ja viisime need siis taarapunkti, ise hoolikalt arvutades, kas saadud kopikate eest jaksame kilepiima kõrvale osta pool leiba või peame leppima veerandiga. Selles riigis sellel ajahetkel, mil oli määratud mööduma minu lapsepõlv, lihtsalt ei olnudki midagi. Mis puudutab asjade maailma.
Hingemaailm püsis erk. Tajud olid teravad. Nagu lapsepõlves ikka. Mäletan tänini selgelt leivapoe lõhna ja nuga, millega müüja pätsi poolitas.
Kirg. Mida tunneb jalgpalli sünnimaa rahvas selle mängu vastu – on sellega niisamuti? Võin ma seda kuidagi võrrelda oma kirega? Kirega, mis võis saada alguse Nõmme metsatukas, ühele poole kergelt kaldu liivasel lapil, kus männid olid väravapostideks ja ninasõõrmete ümber tolmuringid. Või jalgrattal Männikule vändates ja Tuletõrjestaadionil end Ennu valvsa pilgu eest peites ja koondise trenni vaadates väljakult metsa poole veerenud Selecti palli uhkusega Martin Reimile tagasi lüües. Või veidi hiljem ühe samasuguse Selecti palliga, millelt kirjad küll juba lootusetult loetamatuks kulunud, raudtee-äärsel staadionil, mida läbistasid paar jalgrada ja mille asemel kunagi – keegi teadnud rääkida – oli olnud klaverivabrik ja nüüd on elamukvartal, ööhämaruses nurgalööke harjutades ja õnnelikumal õhtul kümnest üheksa otse väravasse keerutades; ja kus kord talvel, kui väljakut kattis lumevaip, trennikaaslasega kordamööda pealelööke tehes, tuli jalgrada mööda Marko Kaljuveer, kes spontaanse pealelöögi teinuna tema löögi tõrjunud poissi heaks väravavahiks kiitis.
Ma võin vaid aimata ja püüda ette kujutada, leida oma elust vasteid. Ja isegi kui ma ei hooma lõpuni, mõistan ma alanud jalgpallipeo tähendust selle vaese ja kirgliku rahva jaoks, kui lindilt kõlava hümnijupi lõppedes staadionitäis rahvast hümni üksmeelselt ja võimsalt lõpuni laulab. Ja korraks tekib isegi tunne, et noore Oscari lõug hümni lauldes värises, aga järgmisel hetkel mõtlen, et pigem pidi see olema Vene telekanali striimi visuaalne defekt.
Algul ei näi pidu aga sujuvat. Kuidagi vaevaliselt, kammitsetuna sellest samast tähtsusest, suurusest, olulisusest, milliseks see pidu endi jaoks oldi mõeldud-loodud. Õnnetu omavärav. Marcelo ei lasknud pead norgu. Kuidas teisiti? Ühes capoeira laulus on read: „kuni sa pole maha kukkunud, ei ole sa capoeirista...“ Kogu ülejäänud mängu vältel võis Marcelot vaadates tajuda, kui väga ta tahtis seda mängu võita.
Frustratsioon, et pidu ei saanud kohe vedama ja asjad ei sujunud päris nii, nagu loodetud, kulmineerus mõni minut enne Brasiilia viigiväravat, kui Neymar õhuvõitluses Modrićit käega näkku tabas ja selle eest õigustatud kollase kaardi teenis. Sellele intsidendile järgnenud rüselemine meenutas mulle üht teist pidu viie aasta tagusest ajast. Nüüdsed võõrustajad olid toona külaliste rollis, peoperemehed tähistasid aga oma riigi jalgpalli sajandat sünnipäeva. Ka siis läks kähmluseks, veidi enne mängu lõppu. Inimlikult ju mõistetav – oldi ju kõigest üheväravalises kaotusseisus ja sünnipäevakink tundus käeulatuses. Ometi röövis Kruglovi eemaldamise järel toimunu minus peotuju ja ma lahkusin esimest ja seni viimast korda Lilleküla staadionilt enne kohtuniku lõpuvile kuulamist, olgugi et ma pole jalgpallipileti eest ilmselt kunagi nii kõrget hinda maksnud.
Pidu Sao Paulos tõmmati käima. Pooltunni möödudes oleks Neymar pealtvaatajaile justkui hapniku tagasi andnud. Nõnda vaikseks oli tribüünidel jäänud.
Aga Pletikosa on hea väravavaht. Mängust löödud väravad olid tema selja taha apteekri täpsusega suunatud. Ja Horvaatial on hea meeskond. Ma usun, et neil läheb veel hästi. Brasiilial läheb vist niigi hästi.
Niko Kovačile mõeldes meenub Norbert Hurt. Kovač on 42-aastasena seekordse turniiri üks noorimaid treenereid – vaid Elevandiluuranniku juhendaja Sabri Lamouchi on temast kuu aega noorem –, kuid temast õhkub treeneritarkust, mis paneb Horvaatia mängu imetlema. Kovačile usaldati koondisetüür kõigest eelmise aasta oktoobris ja olles seljatanud play-off faasis Islandi, lasi ta detsembris kõigile koondise kandidaatidele teha põhjalikud meditsiinilised uuringud, mille järel iga mängija sai individuaalse treeningprogrammi, mida lisaks klubides tehtavale igapäevatööle täiendavalt täita tuli. Klubihooaja lõppedes läbisid mängijad uuesti testiperioodi, et tekiks võrdlusmaterjal ning saaks edasisi samme seada.
Horvaatias, kus seni harjutud asju tegema leebelt öeldes traditsionaalsemalt, pani paljusid hämmelduma Kovači abimeeste arvukus, koondise taustajõudude sekka kaasati ülikooli professorid, videode analüüsijad, tehnikaeksperdid, nende seas nii mõnigi välismaalane. Aga individuaalsele lähenemisele keskendudes järgib Kovač koolkonda, mis jalgpallis üha enam toetust on leidmas. See kätkeb endas niiöelda diferentseeritud treeningu põhimõtteid, mille rajas Mainzi ülikooli professor Wolfgang Schöllhorn. Mees, kes on töötanud koos Jürgen Kloppi ja FSV Mainz 05 peatreener Thomas Tucheliga.
Lääne-Berliinis sündinud Kovačile pole saksakeelne keskkond ega kultuuritaust võõras, seetõttu võib teda kahepaikseks pidada, vaimulaadilt peab ta end isegi pigem sakslaseks, juhindudes otsuste tegemisel pigem saksapärasest ratsionaalsusest. Kolme playmakeriga Brasiilia vastu minekut võib nimetada riskiks, mille nii võimalused kui ohud kenasti avaldusid. Sellele vaatamata anti väärt lahing ning tubli panus pidustuste avapaugu õnnestumiseks.
„See ongi vigade häda. Sa ei tunne neid õigel ajal ära,“ kirjutab Ricardo Semler Brasiilia tööstusettevõttest jutustavas juhtimisalases raamatus „Ketser“, mis eesti keeles kümmekond aastat tagasi ilmus. Meeskonnavaimu tähtsust rõhutav raamat meenus Kovači peale mõeldes, kes ühes intervjuus arutles: „Ma mõtlen alati mitmuses. Modrići sugune mängija on iga meeskonna jaoks aare, aga edu alus peitub ühtsuses; mitte ainult jalgpallis, vaid ka elus laiemalt.“
Soovin Kovačile ja teistele treeneritele, nii neile, kes kaugel tiitlivõistlustel; kui neile, kes meil kodumaal, head taipu ohumärkide õigeaegseks tabamiseks.
