Ksenija, võta palun see emotsionaalne võistlus oma sõnadega kokku.

Piip-piip-piip... (Enda peale pahaselt.) No siin polegi ju midagi öelda! Viimane sõna jäi mulle ja korraks tunduski, et kuues hüpe oli piisavalt pikk, aga ei. Tegelikult oli ikkagi jama hüpe.

6.65 ei ole minu tase, mind ei huvita need hüpped - see on naljanumber! Ma peaksin hüppama palju rohkem - olen selleks võimeline! -, aga ma ei tea, miks ei õnnestu. Trennis hüppan 10 sammuga 6.50, võistlustel lisan kaheksa sammu juurde ja hüppan ainult 6.65. See teeb mind pahaseks.

Isegi kaugelt pressitribüünilt oli aru saada, et hoojooksu taha need pikad hüpped ei jäänud - su kiirus oli ilmselt kõigist finalistidest parim. Järelikult peab midagi lahti olema äratõukega?

Jah, ilmselt viimaste sammude ja äratõukega on midagi väga-väga valesti. Võimed lubavad hüpata väga kaugele.

Alustasid võistlust tegelikult pea ideaalselt, hüpates siis just selle 6.65, mis jäigi lõpuks su parimaks.

Esimene katse oligi väga okei ja võttis pinged finaalkatsetele pääsu osas maha.

Jäid sarnase stsenaariumiga ka 2010. aasta Doha sise-MM-il medalita, kui hüppasid pronksinaise Keila Costaga võrdselt 6.63.

Jah, täielik deja vu tunne tekkis. Ma ei hoidnud ju tagasi ka. Proovisin ka võistluse ajal natuke midagi muuta ja sättida, aga ei midagi. Otsid ja otsid... Pean end lohutama, et vähemalt hüppasin hooaja parima tulemuse.

Õnneks ei saa kauaks medalita jäämist taganutma jääda, ees ootab Rio.

Seepärast mind teebki see 6.65 pahaseks! Sellega saab heal juhul Rios lõppvõistlusele, aga mitte enamat!

Mis edasi saab? Kus uuesti võistled?

Võimalik, et ma ei taastu nädalaga Eesti meistrivõistlusteks ära - tegin siin lühikese aja jooksul 9 võistlushüpet -, aga kui kõik on korras, siis tahaksin ikkagi osaleda. Tervis on praegu õnneks korras.