Indrek Schwede jalgpalli EMi kommentaar: Doonau klassika

 (1)
Austria vs Ungari jalgpall
Austria vs Ungari jalgpallFoto: REGIS DUVIGNAU, REUTERS

Vahetult enne mängu tõstis Jari Litmanen Soome TV vutistuudios näpu püsti ja küsis noorukeselt saatejuhilt: Austria – Ungari mängivad täna omavahel 137. korda, kas sa tead, mida see tähendab?
Eitava vastuse peale tähendas Litmanen, et nii palju pole omavahel mänginud ükski teine koondistepaar. Selliste sõnadega juhatas Soome jalkalegend sisse rahvuskoondiste tõelise clasico.

Austria – Ungari mäng oli minu jaoks nagu kauge ajalooline etendus, milles kaks vana väärikat jalgpallirahvast püüdsid end maailmale meelde tuletada. Vutiilm on tänaseks päevaks sedavõrd muutunud, et pole ime kui, tänapäeva põlvkonnad ei teagi, millist rolli on austerlased ja ungarlased ajaloos mänginud.

Austria oli esimene mandri-Euroopa riik, mis seadustas professionalismi ja lõi 1924. aastal profiliiga. Aasta hiljem oli elukutseliste liiga Tšehhoslovakkias ja 1926. aastal Ungaris. Itaalia ja Hispaania jõudsid sama kaugele 1929., Prantsusmaa 1932. ning Saksamaa alles 1963. aastal. Ka Lõuna-Ameerika suured – Brasiilia, Argentiina ja Uruguai – jõudsid profiliiga loomiseni alles 1930-ndate aastate alguses. Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia moodustasid nn Doonau koolkonna, mis domineeris mandri-Euroopas 1920-ndatel aastatel, mil kahjuks ei peetud maailmameistrivõistlusi. Kõrge tase säilis kolmekümnendatel ja pärast II maailmasõdagi: Ungari ja Tšehhoslovakkia mängisid kahel korral MM-finaalmängus.

Seotud lood:

Austria oli favoriit nii 1934. kui 1938. aasta MM-il. Esimesel juhul langeti poolfinaalis. 1938. aasta MM-i eel nimetati Austria koondist hellitlevalt imemeeskonnaks, kes paraku ei saanudki end proovile panna, sest Saksamaa oli jõudnud terve riigi alla neelata. Kuni 1955. aastani oli Austria jaotatud neljaks okupatsioonitsooniks USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja N Liidu vahel, kuid sellele vaatamata oli Austria 1954. aasta MM-il kolmas.

Doonau koolkond mängis väga tehnilist jalgpalli, mille juured peitusid Šotimaal. Just šotlased olid söödumängu esimesed rakendajad ja läbi šotlastest treenerite võeti see mängustiil Doonau kallastel omaks. 1927. aastal hakati Doonau kolmiku eestvedamisel pidama Kesk-Euroopa klubide karikavõistlusi, mis kandis Mitropa Cup'i nime. Eri aastatel osalesid ka Itaalia, Jugoslaavia, Šveitsi ja Rumeenia klubid ning seda jõuproovi on peetud tänase Meistrite liiga eelkäijaks. Doonau koolkonna mängijad olid nõutud ka välisklubides. Prantsuse profiliigas mängis aastatel 1932 – 1939 59 ungarlast ning 43 tšehhi-slovakki. Välismaalastest oli seal enam üksnes inglasi ja austerlasi. Kui Eesti kaotas 1937. aasta MM-valikmängus pärast võidetud poolaega võõrsil Saksamaale 1:4, pälvisid meie mängijad palju tunnustust. Ja ühe suurima komplimendina tuletas sakslaste vutiajakiri Kicker meelde, et Ungari kuulus edurivimees Alfred Schaffer olevat kord meie Richard Kuremaa kohta tähendanud: „See peab vähemalt poolest saadik ungarlane olema.“

Tänapäeva keelde tõlgituna tähendaks selline väljaütlemine seda, et meie jalgpallurit võrreldaks mõne Brasiilia pallivõluriga.
Võrdlus Austria ja Ungari palluritega ei tähenda enam komplimenti. 80 – 90 aastat tagasi polnuks kahtlustki, et just need kaks jalutanuks läbi alagrupist, kus ülejäänud osalised on Portugal ja Island. Ka paar aastakümmet pärast suurt sõda olnuks seis sama. Nüüd võiks kumbki pidada õnnestumiseks, kui läheks korda 16 tugevama hulka murda. Doonau koolkond on saanud ajalooliseks mõisteks.

Doonau klassika eksisteerib siiski edasi: Ungari sai igarivaali üle oma 67. võidu 30 viigi ja 40 kaotuse juures.