Heiki Nabi: Kõige tähtsam oli maadelda väärikalt lõpuni

"Minu eesmärk oli hästi maadelda, üritada kulda võita, aga veelgi tähtsam oli maadelda väärikalt lõpuni välja. Mitte lasta ennast kuskile nurka suruda," kommenteeris Heiki Nabi oma matši, mis olümpiahõbeda omaniku sõnul oli üsna pingevaba.

Heiki, mis tunded sind nüüd valdavad, kui esimesed emotsioonid on settinud, medal on kaelas?
Saab puhata natukene (naerab). Eks ta väsitav päev oli, nüüd on lõplik pingelangus. Päris suur väsimus on peal. Olen tugevad partiid teinud, vahepeal pika pausi ajal tundus, et keha läheb kangeks, püüdsin siis kogu aeg liikuda, et keha oleks soe. Üldiselt see pikk paus mind siiski ei seganud, tegin korraliku soojenduse, ei olnud nii, et ei saanud ennast käima või ei olnud valmis. Vastane oli parteris tol momendil soorituses minust lihtsalt natukene parem. Ma ei julge öelda, kas ma olen päris kõige kergem maadleja ajaloos, kes raskekaalus finaali on jõudnud, aga midagi sinnapoole. Täna hommikul kaalusin, olin 111 kilo.

Sa kompenseerid oma kergemat kaalu liikuvuse ja vastupidavusega?
Jah, pean seda kompenseerima küll. Kiirus tuleb mul ka parteris välja. Esimesel perioodil suutsin korraks isegi ära kaitsta, aga järgmisega ei suutnud enam, jätsin oma trumbid kasutamata ja tema jällegi kasutas oma tugevust.

Kuidas sa enne finaali ennast üles kütsid?
Ma ei kütnudki. Tavaline hommik oli, vahepeal tuli meelde, et on võistlus, vahepeal vajus see jälle tahaplaanile. Mõtlesin puhuti valgevenelase peale (Ioseb Chugoshvili, kellega Nabi kaheksandikfinaalis kohtus – A.S.) ja siis hakkasin korraks juba järgmiste võimalike vastaste peale mõtlema, siis jälle surusin need mõtted alla, et oot-oot, üks matš korraga. Üldiselt üritasin lihtsalt mõelda, mis minu trumbid on ja kuidas neid kasutada. Ärevust ei tundnud. Tavaliselt ma tunnengi ärevust umbes pool tundi pärast kaalumist eelmisel päeval, aga siis see kaob ja tuleb taas sisse alles enne matši. Õnneks seekord ka ei tekkinud vahepeal, öösel sain täiesti korralikult magada.

Kuna kuubalane oli suur favoriit, said oma finaalmatšile vastu minna pingevabalt. Kui palju see sulle hingeliselt kaasa aitas?
Ega mul pingeid ei olnud jah. Teadsin, et tema on favoriit. Minu eesmärk oli hästi maadelda, üritada kulda võita, aga veelgi tähtsam oli maadelda väärikalt lõpuni välja. Mitte lasta ennast kuskile nurka suruda. Ja ma tegin seda – maadlesin temaga ilmselt paremini kui keegi teine siin täna. MM-i ajal oli edu suur ja ootamatu, sellega ei osanud kohe alguses toimegi tulla. Aga praegu oli hea ja vaba tunne, olen hakanud emotsioonidest vabastama ennast. Ise endale pingeid ei sea. Kõik tahavad ju võita. Ma ei mõtle üle, ei pingesta ennast. Kui need mõtted tulevad, siis blokeerin need ära.

Poolfinaali järel, kui teadsid, et medal käes – mida siis tundsid?
(Naerab.) Mõtteid ei mäletagi hästi, emotsioonid olid suured. Tunnet on raske kirjeldada. Kuus aastat pole midagi sellist olnud, kuigi oled kõvasti trenni teinud.... Hea tunne!

(Vahepeal helistab Heiki Nabile Tallinnast peaminister Andrus Ansip, treener Henn Põlluste annab telefoni Nabile. „Super tunne on!“ ütleb Heiki telefoni, kui on ära kuulanud peaministri õnnitlused.)

Sinult ei oodanud keegi, et oled medalisoosik. Kas eksisime?
Sisimas ma ikka teadsin, et olen favoriit. Kui mõtlen nii, et ma ei suuda kümnest mehest jagu saada, siis on raske tulla matile. Pead uskuma endasse. See võistlus näitas, et olümpiamängud on natuke teistmoodi kui tavaline spordivõistlus – siin ei määra see, mis sa oled varem saavutanud. Kõik pabistavad ühtemoodi, ka favoriidid. See psüühiline pool on õudselt oluline, määrab nii palju – rohkem kui füüsiline pool. Kõik on tugevad, aga selleks, et edasi saada, pead uskuma. Poolfinaalis korraks tundsidn, et olen väsinud ja tühi, enam ei jaksa – aga siis leiad tahtejõu ja lähed selle pealt edasi.

Kumb medal võimsama emotsionaalse jälje jättis – tänane hõbe või kuue aasta tagune MM kuld?
Ma arvan, et seda emotsiooni ma mäletan värskemalt, seega on see võimsam. MM oli ka väga suur ja tähtis, aga see oli kuus aastat tagasi. Teine medal, mille sain neli tundi tagasi, on praegu suurem. Olümpia on olümpia! Sellest tähtsamat võistlust ei ole.