„Nõrk! Tuleb rohkem trenni teha.” See oli ta esimene emotsionaalne kommentaar võistlusele. Pettumus on mõistetav, ta oli eelvõistlusel viimane. Edasi oleks viinud 1.86.

„Juba soojendusel oli tunne rabe. Selg on olnud ühtpidi ja teistpidi kinni. Eestikatel hakkas ka hüpekas jamama, kuna tõukasin vale tehnikaga,” tunnistas 26-aastane Haas, kes oli 2014 Zürichi EM-il 1.94ga seitsmes.

Ta on varem avaldanud, et harjutab Soomes elades muude asjade kõrvalt, nii palju kui pere ja töö kõrvalt aega leiab. Seega ei ole mingit mõttet hetkeseisu nelja aasta tagusega võrrelda. „Neid ei anna võrreldagi. Nüüd ettevalmistust tehes ei mõelnud ma üldse EMile jõudmisele. Praegu on elu korraldatud nii, et jõuaksin kõike teha. Pere on esimene, kes annab perele tõuke või mis seda määrab. Aga ka selg määrab,” sõnas Haas.

Tegelikult on tegu vana murega. „Esimest korda lahkusin treeningult küürus seljaga 2016. Uuringutele mind ei saadetud. Tegu on vanainimeste murega, sain teada, et alaseljas on kaks diski ära kulunud. Ega midagi teha ole, operatsioon siin ei aita,” selgitas Haas probleemi.

Seega on asi lihtne: kui selg lubab tõsiselt edasi treenida, siis Haas seda teeb. Kui ei luba, ei tee. „Selg on see, mis seda ütleb. Olen liiga noor, et end lõhki tõmmata ja ülejäänud elu vaevelda. Ei näe selles pointi. Kui sporti enam nautida ei saa, siis kaob asjal mõte ära.”