Gunnar Pressi olümpiablogi: Vibukütt võitis vastasleeri, ujujad möllasid omavahel
Juunikuisele Antalya vibuturniirile polnud asja neil, kel olümpiapääse juba olemas, seega tugevamal seltskonnal. Viimased üritajad alustasid kolme naiskondliku pileti väljamängimisest. Reena Pärnat, Laura Nurmsalu ja Siret Luik lõpetasid 4. kohaga.
Individuaalvõistluses tähendas äsja 20-aastaseks saanud Nurmsalule Rio-piletit juba poolfinaali jõudmine, ent piiga püsis virgena ja muutus aina kindlamaks. Nüüd teab Nurmsalu juba mitut vastast, kel teda Brasiilia vibutiirus peljata tuleb.
“Olime töötanud selle nimel, et ikka kogu naiskonnaga sihile jõuda,” lausub peatreener Raul Kivilo, ise kahekordne olümplane. “Selles, et vähemalt üks tüdruk toime tuleb, ma ei kahelnud.”
Kas too “üks tüdruk” võinuks olla pigem Pärnat, kes Londonis 2012 kõigi aegade esimese eestlannana olümpianooli vihistas?
“Pidasin kolmiku võimalusi enam-vähem võrdseteks, aga Laural oli tõesti väga hea päev,” vastab Kivilo. “Kui ta Rios sama enesekindlalt laseb, võib esikaheksasse jõuda!”
* * *
Neiu Laura Nurmsalu saab viimast olümpialihvi koduses Viljandis, lihvijaks isiklik treener Aune Varik. Koos minnakse ka Riosse.
“Jube hea meel, et oma treener lõpuks rahvusvahelistel võistlustel minuga on!” rõõmustab Nurmsalu. “Varem ei ole selleks raha leidunud. Raul pole mind kunagi otseselt juhendanud, ta tegeleb rohkem oma õpilastega. Loomulikult annab ta nõu ja aitab, kui seda palun, aga nüüd on keegi kogu aeg mu kõrval!”
Antalya kohta ütleb Nurmsalu, et nii õnnestunud võistlust pole tal varem kindlasti olnud. Ta kinnitab, et Eesti vibulaskmise kui terviku jaoks on olümpiapildile jõudmist väga vaja.”
Atlandi ookeani teisele poolele läheb amatsoon esimest korda, aga ajavahet ei karda (“Lõuna-Korea universiaadil kohanesin kohe.”), kuumust ei karda (“Türgis olen sellega harjunud.”) ja Zika viirust samuti mitte.
* * *
Ujujaid seati paremusjärjestusse alaliidu FINA punktitabeli järgi. Hüppega arenenud Martin Allikvee sai 200 m rinnuliujumise Eesti rekordi 2.12,80 eest 874 punkti. Meie oludes hiilgav tulemus, mis aga maailma selle distantsi aastatabelis jääb esisaja lõpuossa. Maria Romanjuk, samuti rinnuliujuja ja samuti Dmitri Kapelini õpilane, seisab oma aladel
veel kaugel tagapool.
“Meid on nii vähe, et igalt sünniaastalt ei saa maailmanimesid oodata,” põhjendab koondise peatreener Riho Aljand. Tema enda tütar Triin on sel sajandil olnud ainus olümpia A-normi täitja – kroolisprindis õnnestus tähtis piir alistada nii 2008 kui ka 2012.
Eesti ujujate edulood sünnivad meie ajal põhiliselt lühiradadel ja sprintides. Üks põhjusi on kindlasti selles, et basseine on vähe ja veetund kallis. Kuidas sa ikka lühikese ajaga pikka maad ujud!
* * *
Meie kuumim ujujanimi ja tõeline lootus on praegu hoopis Kregor Zirk. Sel kuul 17-aastaseks saanud tartlane, kes ujub ühe Eesti meesterekordi teise järel, võitis aasta eest Euroopa noorte olümpiapäevadel Tbilisis 100 m liblikat. Rio-rallisse Zirk tõsiselt ei sekkunud. “Kui vajalikku tulemust õigel hetkel ei tulnud, siis ei tulnud. Nui neljaks me ei üritanud. Juunioride EM jäi ikka põhiliseks, pole mõtet noort koormustega tappa,” selgitab kodune treener Kaja Haljaste.
Kregor Zirk, kes õpib Plymouthi kolledžis ja treenib seal nimeka Jon Ruddi käe all, tõi nüüdsama juunioride EM-ilt valdavalt aasta vanemate keskelt pronksi.
“Küll kõik tuleb omal ajal ja kohal,” muigab Haljaste, pidades ehk silmas 2020 aastat ja Tokyot.
* * *
Rio superstaar saab olema ameeriklane Michael Phelps, 18-kordne olümpiavõitja juba nüüd. Ta on paar korda vintispäi autorooli istunult ja tohutut ülekiirust arendanult trellide taha sattunud ja võistluskeelde teeninud, aga tuleb nüüd viiendat korda olümpiale. Pärast USA katsevõistlusi on tal teoreetiline võimalus koguda 31-aastasena veel kuus kulda.
