Rio de Janeirosse lastavatest paarisaerulistest neljapaatidest kaheksa selgitati mullusel Aiguebelette’i MM-il. Kui nüüd nähti eestlaste EM-edu ühe võtmena erakordselt rasket ilma, siis ju oli oma nüansse Aiguebelette’iski. Mõnes mõttes on valikusüsteemi selgus hea, aga paljudele tundub see kindlasti ülekohtune. Tähtsaim võistlus peetakse võib-olla hoopis teistsugustes oludes, mis sobiks ehk hiilgavalt mõnele kõrvalejäänule. Näiteks ütles Endrekson pärast EM-i, et kui pakkuda tuleks üks Rio peafavoriit, valiks ta võimsate meestega Venemaa! Samas polnud venelastel sellal veel olümpiakohtagi! Kaks viimast pääset jagati 22.-24. mail Luzernis, need said Venemaa ja Kanada.

Seega liiguvad tiimid Rio poole eri viisidel. Saksamaa, Austraalia, Eesti, Suurbritannia, Šveits, Leedu, Poola ja Ukraina peavad läbi hooaja silmas täpselt üht võistlust, augusti esimesel poolel toimuvat olümpiat. Millises seisus tahtis keegi neist olla kevadel, pole teada. Aasta parimas kindlasti mitte. Venelastel ja kanadalastel aga tuli paratamatult lihased punni ajada ning nende puhul on keeruline öelda, kuhu jõutakse augustiks.

Niisiis, Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo võitsid Matti Killingu juhtimisel EM-i, millele meeskonnad tulid ettevalmistuse eri astmetel. Selles mõttes on nüüdne sarnane paarisneljase kahele eelmisele, 2008. ja 2012. aasta EM-kullale. Siis oli aasta tippvõistlus enne EM-i juba peetud ja iga tiim läks puhkusele omal moel.

Praegu toimus EM olümpiahooaja hakul ja siin võib öelda: just Eestile oli seda võitu väga vaja ja seetõttu on sel ka suur tähtsus! Mehed said usku, et istuvad pärast otsinguid õige kambaga õiges paadis ja teevad õige treeneri käe all õiget tööd!

Ajast, mil Endrekson Eesti sõudjate kevadise katsevõistluse võitis ja neli kõige tugevamat neljapaati kutsus, on möödunud 11 aastat. Tookord läks kõik esialgu suurepäraselt ning Jämsä, Endrekson, Leonid Gulov ja Jüri Jaanson tabasid kesksuveks vaat et täiuse. MM-il lepiti tookord küll pronksiga, aga see tuli samuti ju ühel kindlal tunnil vaid selle päeva oludes. Alapresident Rein Kilk kuulutas nelja mehe koosluse Pühaks Lehmaks ja lubas selle igal juhul kokku jätta.

Sealsamas algasid mitut sorti segadused, intriigid. Mehed tegid tööd tões ja vaimus edasi ning võitsid muutunud neljaselgi medaleid. Aga need ei saanud vastu Endreksoni ja Jaansoni olümpiahõbedale.

Gulov lahkus suurest sõudmisest 2008 pettunult ja Jaanson 2009 auväärse veteranina. Püha Lehm oli nime poolest hinges, aga kümne aasta tähtsaimal võistlusel ehk olümpial ja MM-il istus seal kokku kümmekond meest. Vahel näis kodurahu taastuvat, siis tuli taas miskit vahele. Sestap ongi nüüd heameel tõdeda, et eelmise aasta MM-pronksist on tänavuse EM-kullani ladusalt liigutud. Erimeelsused on paadikuurist väljumata ära klaaritud. Nii on ju julge olümpiateed samas vaimus jätkata!

Asjaosaliste töömeeleolust annab aimu Tõnu Endreksoni kinnitus, et ta ei kavatse olümpia järel – olgu tulemus milline tahes – sõudmisest lahkuda. “Kuni tervis vastu peab ja mulle sõudmine meeldib, ma jätkan. Jüri Jaansoni pealt nägin, et kui targalt töötada, võib tervist kaua tasemel hoida.”

Eesti sõudjad on võitnud olümpialt hõbedat ja pronksi, kulda meil veel pole. Täisväärtuslik võitlus selle kulla eest on iseenesest suur väärtus.